Võrkpall

ÕL HOLLANDIS | Mis võrkpallipidu? Siinne A ja O on jalgpall 

Karl Juhkami, Amsterdam, 17. september 2019, 18:14
Foto: Karl Juhkami
Kui tuhande Hollandisse sõitnud Eesti võrkpallifänni jaoks on tänaõhtune kohtumine võõrustajatega sisuliselt elu ja surma küsimus, siis kindlasti pole see seda suurema osa hollandlaste (ja eriti amsterdamlaste) jaoks.

Nimelt pole võrkpalli EMi alagrupikohtumine Tulpidemaa pealinna tänaõhtune suurim spordisündmus ning tõele au andes ei saa seda pidada isegi peaesineja vääriliseks soojendusbändiks. Sest õhtul kell 21 kogunevad ligemale 55000 inimest Johan Cruijff Arenale, kus lähevad jalgpalli Meistrite liiga raames vastamisi Amsterdami Ajax ja Lille OSC. Võrdluseks: Eesti ja Hollandi vaheline vollematš peetakse 3000 istekohaga spordihallis.

Kuna kahte linna lahutab alla 300 km ning Lääne-Euroopas eksisteerib ka kiire ja kvaliteetne rongiühendus, jäi päeval Amsterdami kesklinnas ringi jalutades tavapärase punase tellise kõrval (mitte segi ajada Nõukogude silikaadiga) silma ka teist sorti punakas toon: Lille’i poolehoidjad, keda oli siia kogunenud tuhandeid.

Kui eestlased olid reedel Rotterdamis uhked oma ligi tuhandepealise fännirongkäigu üle, siis prantslased moodustasid sarnaseid saja-kahesaja liikmelisi inimkette linnatänavatel spontaanselt. Tasus ainult viisijupp üles võtta ning samakeelsed vutisõbrad kogunesid tänavanurgale kui herilased südasuvel morsikannu suule.

Lille'i poolehoidjad. Foto: Karl Juhkami

Samal teemal

Eestlased peavad ennast küll laulurahvaks, kuid viisikesi esitades jääme tihti liiga kultuurseks. Sinisärklased ei hakka pröökama ja röökima, et iga hinna eest häälepaelu sodiks karjudes enda seisukohta teisele teatavaks teha. Küll teevad seda Lille’i jalkafännid. Või Poola vollesõbrad.

Näiteks reedeõhtusel Eesti – Poola võrkpallimängul laulsid meie poolehoidjad küll hümnile kaasa (tõsi, kuna hümn tuli lindilt, mängiti seda originaalhelistikus, mis on paljude eestlaste jaoks liiga kõrge), kuid poolakad laulsid oma kõlaritest kostunud orkestrimuusika lihtsalt üle!

Kui rääkida veel linnapildist, siis tegelikult ei saa Amsterdami kesklinnas ringi liikudes arugi, et siin peaks toimuma mingi spordiala suurturniir. Võrkpallist pole haisugi. Jalgpallisüda tuksub mängupäeval aga igal tänavanurgal.

Vollepisiku mittelevimisele aitab kaasa tõsiasi, et siinmaal pole tänavaposti otsa või ristmikule paigutatud reklaamplagu tavapärane nähtus. Ka siinkirjutajal ei õnnestunud oma mitmetunnise jalutskäigu jooksul ühtegi postripinda leida. Erinevalt Eestist, kus oma (poliit)nägu on võimalik kleepida igale prügikastile ning tänavapildis märkab rahumeeli ka näiteks maadluse juunioride MMi plakateid.

Sama oli ka Rotterdamis, kus volleplakateid silmas alles spordiareeni vahetus ümbruses. Kuigi seal levitasid võrkpallihõngu sinisärgid ja punavalged poolakad, kes kohvikuterassidel kesvamärjukest valjul häälel kokku lõid.

Kui meie, eestlased, mõtleme, et võrkpalli EMile jõudmine on kõva saavutus (mida see tegelikult ka on!), siis paraku suures plaanis ehk ühiskonna silmis on tegemist jätkuvalt marginaalse(ma) alaga, kus sinisärgid enam-vähem edu naudivad.

Siinkohal meenub üks anekdoot: kui eestlane tahab mõnel spordialal poodiumi kõrgeimale astmele tõusta, tuleb tal see spordiala ise leiutada. #kiiking. #naisekandmine.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee