Kaspar Taimsoo: pigem ei peaks vigu otsima treenerist

Killingut ennast pole Õhtulehel õnnestunud veel telefonitoru otsa saada, see-eest saime ühendust neljapaadi pikaaegse eessõudja Kaspar Taimsooga (32). Uut treenerit ta varasemast ei tunne, vaid kohtub temaga esimest korda täna kell 15. 

Killingu juhendamisel võitis Eesti paarisaeruline neljapaat viie aasta jooksul neli medalit: olümpiapronksi aastal 2016, MM-pronksi aastatel 2015 ja 2017 ning EMi kulla aastal 2016.

Tänavuse ja eelmise aasta tulemused olid paraku nukrad. Lõputud neljapaadi koosseisuotsingud päädisid tänavu MMi 12. ja EMi 8. kohaga. Eelmisel aastal sai omal ajal Püha Lehmaks ristitud neljane EMil 9. ehk viimase koha ning MMist lausa loobuti.

Kas treenerivahetus oli praeguses seisus hädavajalik?
„Kui inimesed kontorist, kes alaliitu juhivad ja küllalt suur osa sportlasi seda soovis, siis järelikult peab olema õige lahendus. Iga sportlane peab ise tundma, kuidas ta suudab erksuse, värskuse ja rõõmuga trenni teha.

Spordis kiputakse ikka treenereid vahetama, kui tuntakse, et midagi ei tööta. Mis iganes sära silmadesse tagasi toob ja paadi kiiremini jooksma paneb, seda tuleb teha. Muud varianti pole. Minul pole selle vastu midagi. Igaühel on vaja leida see moment, kus tehti järeleandmisi või miks asi tema jaoks enam ei tööta. Üldfüüsiliste testide poolest olid mehed vähemalt neljapaadis küllalt heas vormis enne MMi. Sellest vaatest pigem ei peaks treenerist neid vigu otsima, aga kindlasti võib.“

Ehk siis sina ei olnud treenerivahetuse paadis?
„Ei olnud jah. Jäin [pärast MMi] pikemalt Austriasse. Mulle serveeriti mingiaeg, et selline otsus, et uus treener ja nii on. Varem pole seda minuga juhtunud, et keegi arvab, et mulle on vaja uut treenerit, pigem olen ikka ise valinud.

Tähtis on see, et saan juba suve alguseks (olümpiakvalifikatsiooni regatiks - M.T.) tõenäoliselt elu parimasse vormi ja kui see on tehtud, siis peaks olema kõik fine. Meie seis on hetkel väga halb, sest mitte ühtki olümpiakohta ei tulnud. See lõi kõigil natuke põlve värisema, täiesti arusaadav. Tavaliselt oleme olümpiale kvalifitseerumisega kuidagi lihtsamini hakkama saanud. Mingit vaheldust on kindlasti vaja, et tuua erksus tagasi.“

Tõnu Endrekson ütles hiljuti Eesti Päevalehele, et treener andis meestele liiga vabad käed ja distsipliin lonkas mõlemat jalga. Kas kord oli siis tõesti käest ära?
„Nii ja naa. Ta kindlasti saab seda väita. Eks kõigil on olnud mingeid peresünnipäevi ja -üritusi, mille tõttu ei saa tulla mõnel päeval laagrisse. Kõigil on väikseid nüansse, mida saab hooaja käigus parandada.

Omavahelisel koosolekul sain tema sõnadest aru, et tema meelest pole treenerivahetus esmane, vaid pigem peitub probleem mujal. Sellega olin nõus. Ütleme nii, et kui treener pannakse fakti ette, et mind pole need päevad laagris, mul on teine asi mujal, mis sa teed siis?! Kõik hakkab sportlasest endast peale. Ise pead teadma, kus, kui palju ja mida on vaja teha.

Tulles tagasi põhiteema juurde, siis pigem ootan väga koostööd uue treeneriga. Mind huvitab see sisend, mida ta Eesti sõudmisele laiemalt annab. Pole kursis, mis ta viimased viis kuni kaheksa aastat teinud on, aga tegu on teise koolkonna inimesega. Eestis sõudmises pole varem nii juhtunud.

Jüri Jaansonil olid küll välistreenerid, aga nad olid alati ise ka kuskil välismaal. Ta võib tõesti anda Eesti sõudmisele tulevikuks adekvaatseid ja häid näpunäiteid, mis aitavad kaasa pikemas perspektiivis.“

Kõrvalt jääb arusaamatuks, miks neljapaat MMil ikkagi ei liikunud. Mehed on ju kogenud ja sinu sõnade järgi väga heas füüsilises vormis. On sul praeguseks mingid mõtted tekkinud?
„Minu hinnangul jäi kokkusõiduaeg väheseks. Ei olnud, et mehed ei jõudnud tõmmata, vaid ei osanud koos tõmmata. See pole absoluutne tõde, iga mees näeb asja eraldi, aga minu meelest pidanuksime MMi meeskonna hiljemalt kolmandaks MK-etapiks kokku panema. Võistluste käigus õpib tavaliselt kõige rohkem.

Pidanuksime sama paatkonnaga käima testimas, et saada pilt ette, mis on hästi ja mis on valesti. Kodus võid lõike sõita hommikul ja õhtul, aga võistlusmomendi pingutuse tase on ikkagi teine. Kui on kuus paati kõrvuti ja kõik tipptasemel vennad, siis on minek teine.

Järgmine asi, ma pole kindel, mis see on, aga mulle tundub, et suur osa läänemaailmas teeb meist midagi teistmoodi. Mulle tundub, et meilt lihtsalt sõidetakse eest ära. Sisetundeliselt oli minu jaoks MM umbes nii, et 6.–8. koht on ebaõnnestumine. Aga tuli välja, et olin väga optimistlik. Võib-olla ülejäänud maailm teeb meist midagi teistmoodi, kas tehnoloogiliselt, füüsiliselt või nende kombinatsioonina. Ma ei tea. Äkki on mingi uus popp lähenemine, mida meie kõrvad pole kuulnud.

Õnneks paaril sõbral, kellega suhtlen sõudmises, oli sama asi. Nad ütlesid, et kõik on hea, tunne on tugev, aga lihtsalt sõidetakse eest ära. Midagi on veider, eks siis saab kunagi teada.“

Sul on auhinnakapis üheksa täiskasvanute tiitlivõistluste medalit. Kas motivatsiooni veel jagub tegeleda roppraske alaga nagu sõudmine?
„Mingil imelikul kombel mõjus peksasaamine nii, et kõik tahavad olümpiale võistlema minna. Saime MMil korralikult tappa, aga põhimõtteliselt ülejärgmisel päeval tüübid rääkisid, et nüüd, kurat, hakkame nii trenni tegema, et maa must. Tundub, et kõigil on motivatsioon väga hea.

Kõik tahavad olümpiale pääsu tagada mööda minnes, et see ei peaks olema omaette eesmärk, vaid see tuleks loomulikult. Meie eesmärk pole olümpiale pääs, vaid sealt medaliga tagasi tulemine. Töö selle nimel juba käib. Olen aru saanud, et Allar ja Tõnu käivad juba usinalt vee peal. Ise olen maa peal püsinud: ergomeetril, jõusaalis, rattal ja jooksurajal. Ega minagi pole huvitatud olümpiale minemisest, vaid sealt medaliga tagasi tulemisest. Teen nii palju, kui minu võimuses on.“

Nii et puhkus jäi tänavu ära?
„Mina olin mõnda aega Austrias, aga enamik vist jätsid ära. See lööb minu jaoks natuke kella tööle, et kas see ikka on õige otsus. Aga kui tahet on, ega keegi õnneks kolmandat aastat tippsorti ei tee. Nad peavad ise oma keha kuulama, et neil ikka novembri keskel ka vaim värske oleks, kui on kõige nürim aeg.

Minul on päris hea meel, et sai võetud väike puhkus ja mägede õhku hingatud. Kehale oli seda vaja, kas või selleks, et emotsioon vaibuks ega läheks kohe vihaga trenni.“