KÕIK! Gheorghe Cretu teatas pisarsilmi ametist lahkumisest (7)

51aastase rumeenlase leping Eesti võrkpalliliiduga sai ühes EM-finaalturniiriga, mille Eesti lõpetas 24. ehk viimase kohaga, üles ning juhendaja pidas targemaks edasi liikuda.

Täna astus Cretu ajakirjanike ette. „Esiteks tahan öelda, et see pressikonverents ja otsus ei ole seotud EMi tulemustega. Teen seda väga raske südamega, kuid olen sunnitud siin oma teekonna Eesti koondisega lõpetama. Minu jaoks on see väga keeruline moment, sest see oli väga eriline teekond, nii treeneri kui ka inimesena,“ rääkis rumeenlane.

„Miks me nii otsustasime? Sellepärast, et kutid väärivad arengu jätkumist. Mul on tunne, et nad vajavad uut juhti, kes neid motiveeriks. Kahe aasta pärast toimub siin EM. Mehed peavad kodusel turniiril olema tippvormis. Imeliste fännide eest tuleb teha korralik tulemus.“

Pärast eile õhtul toimunud 0 : 3 allajäämist Ukrainale embas juhendaja kõiki mängijaid. „Tänasin neid kõikide nende aastate eest. Ma ei astunud meeskonna ette ju sel suvel. Oleme kõikide turniiridega kasvanud ühtseks pereks, mis rasketel hetkedel kokku hoiab. Ja rõõmsatel hetkedel pidutseb,“ sõnas Cretu oma lahkumismängu järgselt. 

Kuue Eestis veedetud aasta jooksul viis ta meie rahvusesinduse kolmel korral EM-finaalturniirile, kus saavutati vastavalt 11. (2015), 13. (2017) ja 24. koht. Lisaks teenis juhendaja kahel korral aasta treeneri auhinna. 

Cretu täispikk kõne:

“Okei, sõbrad. Esiteks tahaksin ma öelda, et pressikonverents ja see, mida ma praegusel momendil öelda tahan, pole kuidagi seotud tänavuse EM-i tulemustega. Sooviksin seda toonitada.

Olgugi et mul on seda väga raske öelda, siis ma pean oma teekonna Eesti koondisega siinkohal lõpetama. See on väga raske moment minu jaoks. See oli eriline teekond mulle kui treenerile ja mulle kui inimesele. Ma leidsin siit mitte üksnes föderatsiooni toe, vaid ka võrkpallipere toe. See andis mulle meeletult energiat, mida kasutasin kõik need aastad saalis mehi juhendades.

Mul olid selles võistkonnas nende aastate jooksul mängijad, keda teistele eeskujuks tõin. Näiteks Kert, Ardo, Keith või Oliver, kes oli minu siia saabudes veel noor mängumees. Selles meeskonnas olid mehed, kes ehitasid oma karjääri üles välismaal.

Aga miks ma sedasi siin täna teie ees olen? Sest need mängijad väärivad paremaks saamist. Mul on tunne, et nad vajavad selleks teist inimest ja uut energiat. Kahe aasta pärast saabub Eesti võrkpalli jaoks väga eriline hetk (EM-finaalturniiri korraldamine – toim.) ning ma soovin, et meeskond läheks sellele turniirile vastu parima ettevalmistuse ja energiaga.

Te teate, et ma tahan meeskonnale ainult parimat. Mu süda ütles, et ma pean jätkama, kuid elus tuleb ette hetki, kus tuleb lasta miski vabaks ja ise teist teed minna. See on poistele parim. Ma tundsin seda hetke tegelikult juba varem, kuid nüüd on õige aeg.

Olin väga üllatunud ja õnnelik, et alaliit ja võrkpallipere olid minu taga ka pärast äsjase EM-i tulemusi. Ma tõesti armastan kõiki neid inimesi, mängijaid ja riiki. Ent Eesti peab jätkama treeneriga, kes on võimline andma uut energiat ja motivatsiooni sellele meeskonnale. Minu telefon on alati kõigile Eesti mängijatele avatud, kui neil on abi tarvis.

Minu jaoks on need kolm värvi (osutab oma särgil sini-must-valgele) kujunenud väga tähtsaks. Võtan need värvid alati endaga kaasa. (Peab pausi ja võitleb pisaratega.) Olen siin end tõeliselt koduselt tundnud ja loodan südamest, et järgmine treener teeb seda sama või annab endast veelgi rohkem.

Tahan tänada võrkpalliliitu, kes andis mulle tunde, et meeskond on neile tähtis. Tänan toetajaid, kellele oli võrkpall tähtis. Ja tänan oma staffi. Ma oskan vaid unistada, et leiaksin sarnased abilised endale ka oma uutes töökohtades.

Viimaseks tahaksin tänada meediat. (Muigab.) Kuidas Märt (Roosna) eile mulle ütles – see oli lahe šõu! Ja las see šõu nüüd jätkub. Te olete väga tähtsad mängijate ja nende arengu jaoks. Teie endi, teie intervjuude ja teie kaamerateta ei saaks olla sport inimestele tähtis. Ka teie kriitika on vajalik. Ainult nii saame me paremaks. Ja teie head sõnad olid need, mis andsid meile teadmise, et teeme midagi tähtsat.

Lõpetuseks, vahel juhtub imelikke asju. Näiteks täna kohtasin ma lennujaamas farmerit. Ma andsin talle meeneks oma jaki, kuna ta ootas 20 minutit, et minuga lihtsalt pilti teha. See oli liigutav hetk. On olemas palju inimesi, fänne, kelle nimesid me ei tea, aga kes liigutavadki seda võrkpalli edasi. Loodan, et nad jätkavad samamoodi.”