Vutimehe raske otsus: „Üks asi oli jalgpall, teine see, et mul oli just Tartu tüdrukuga suhe tekkinud.“

Kuidas hakkasid jalgpalli mängima? (@stevenveeber)

Alustasin viieaastaselt. Enne seda käisin laste mängu- ja laulukoolis. Sel ajal, kui teised lapsed istusid ja laulsid, jooksin mina ringi ja mängisin palliga. Seetõttu panid vanemad mind hoopis jalgpallitrenni. Käisin sel ajal Tartu Kesklinna lasteaias ühes rühmas koos Tristan Koskoriga ja sellest ajast saati oleme ninapidi koos olnud ja palli tagunud. 

Milliseid muid alasid oled harrastanud/harrastad? (Rainer, Rakvere)

Olen väikesena käinud mitmes trennis. Esimeses-teises klassis tegelesin näiteks rahvatantsuga, aga kuna trennid toimusid samal ajal ja see hakkas jalgpalli segama, siis pidin otsuse tegema ja valisin jalgpalli. Suur eeskuju on mul olnud isa, kes on maadluses olnud väga kõva tegija. Ta küll lõpetas vaid 19aastaselt, aga oli selleks ajaks noorteklassis võitnud kaheksa meistritiitlit. Edasi läks ta rammumehe võistlustele ja tõstmisesse, kus sai ka palju tiitleid. Seepärast proovisin natuke maadlust ka, aga see mulle ei meeldinud. Lisaks olen natuke tegelenud kergejõustikuga, mind kutsuti veel korvpalli, natuke olen teinud ka poksi ja ujumist. Seinast seina, aga kõik on midagi andnud.

Kas oled vallaline või suhtes? (Anna, Tartu)

Suhtes. Õnnelikus suhtes! 

Mida meeldib vabal ajal teha? (Varro, Saue)

Suvel olen lihtsalt vabalt võtnud, kuna mänge on päris palju. Kui jalgpalli kõrvalt vähegi aega saab, siis olen tennist mänginud, aga seda on praegu pigem vähe. Spordi kõrvalt olen enese arendamise eesmärgiks võtnud: kõikvõimalikud raamatud, videod, podcast’id...

Eelmisel aastal lõpetasin bakalaureusekraadiga õpingud EBSis, kus õppisin ettevõtlust ja ärijuhtimist. Käisin vahepeal pooleks aastaks ka Amsterdamis vahetusõpilaseks. Huvitava kokkusattumusena läheb mu tüdruksõber nüüd kolmeks aastaks sinnasamma täpselt sedasama asja õppima.

Mis autoga sõidad? (Indrek, Pärnu)

Hetkel sõidan Honda Civicuga, kuid tegelikult otsin hetkel uut autot ja praegune on müügis.

Olid väga noorena Blackburn Roversi huviorbiidis. Mida sellest ajast mäletad? (Richard, Tallinn)

Mäletan tegelikult päris palju, eks igal jalgpalluril on esimene testimine meeles. Kolm poissi kutsuti, Lauri Välja, Hindrek Ojamaa ja mina, olime seal vist nädal aega. Kohapeal sain päris palju kiita, aga seda, mis täpselt edasi sai, ma ei tea. Eks ma olin liiga noor ka, sellises vanuses ei ole üleminekud lihtsad. See on ka meeles, et Tartu Postimees kirjutas sellest toona päris palju. Kogu kool oli neid ajalehti täis! Tolle kogemuse sarnaselt käisin 16aastaselt korra veel näiteks Hollandis Heerenveenis testimas. 

Miks sa ei suutnud Floras või Levadias esindusmeeskonnas läbi lüüa? (Stina, Tartu)

Olen selle peale ise ka palju mõelnud ja õiget põhjust võibolla ei teagi. Levadias tahtsin ehk liiga palju mänguaega. Olin esiliigat kaks-kolm aastat mänginud ja see oli minu jaoks end ammendanud, tahtsin uusi väljakutseid. Levadias lõin teises mängus Transi vastu värava, aga pärast seda ma enam väga mängu ei saanud, olin rohkem pingipoiss. Ilmselgelt oli kannatlikkust nooremana palju vähem.

Florasse tulin alguses pärast Amsterdami. See oli periood, kus olin vigastatud ja sain hooaja ettevalmistusega alles lõpus liituda. Ma ei mänginud väga palju mänge ka, ei olnud väga võimalust ennast tõestada.

Mis on parim mälestus Tammekast? (@kupitskaspar)

Häid mälestusi on palju, aga ehk individuaalselt need kolm väravat, mis ma kaugelt lõin. Üks oli selline, et olime treener Mario Hansiga seda nädal aega harjutanud ja siis tuli mängus kohe selline surakas, et väravavaht ka ei mõistnud, mis juhtus. Parim mälestus on võibolla see, et sain mängida esimest korda number 10 positsiooni, kus aitasin Tristanil väravaid lüüa ja sain ka ise rünnakuid realiseerida, nagu olin seda teinud lapsepõlveklubis Tartu Olümpias.

Meeskondlikult juhtusid eredamad meeles olevad asjad kas garderoobis või trenni tehes, kuna pidevalt oskas keegi midagi naljakat öelda või teha. 

Miks võtsid vastu otsuse liituda Nõmme Kaljuga? (@rrekker)

Ütlen ausalt, et see tuli ka mulle endale väga ootamatult. Üleminek ise kestis ehk alla kahe päeva. Tol hetkel käisin vahelduseks testimisel Lätis Jelgava klubis ja kui seal olin, siis helistas mulle minu agent Tauno Trink Kokkuta Managementist, et Kalju sai teada, et selline asi oleks võimalik. Otsus tuli raskelt – üks asi oli jalgpall, teine see, et mul oli just Tartu tüdrukuga suhe tekkinud. Individuaalselt mõtlesin nii, et kuidas mulle parem on. Plusse-miinuseid vaagides sain aru, et Kalju mängib tiitlile, treeningud on kvaliteetsemad ja tase parem. Individuaalset arengut silmas pidades on see jalgpallurina parem kasvukeskkond.

Milline klubi on sulle kõige kodusem olnud, arvestades, et oled päris mitmes mänginud? (@stevenveeber)

Kui praegune klubi Kalju kõrvale jätta, siis ma arvan, et vastus on lihtne: kui kodu, siis kodulinn ja Tammeka! Kogu see grupp ja kogukond oli seal väga kokkuhoidev. 

Milline treener sulle suhtumise poolest kõige rohkem on meeldinud – Roman Kožuhhovski, Sergei Frantsev, Kaido Koppel või keegi teine? (Raimond Lepalaan)

Olen alati arvanud, et kõik treenerid ongi erinevad, kõigil on erinev filosoofia ja kõik üritavad mängijaid kokku sobitada täpselt nii, nagu nemad seda näevad. Ettevõttes on ju samamoodi, et boss otsustab. Vastus on hetkel lihtne, selleks on Roman Kožuhhovski – olen Kaljus nüüd mänginud palju minuteid ja saanud tõelist Euroopa jalgpalli kogemust.

Kas vene keele oled Kaljus mängides suhu saanud? Kas ilma selleta üldse saab seal hakkama? (Martin, Aravete)

Kui alguses läksin, siis sain küll! Vene keelega on küsimus praktikas: koolis võid õppida küll, aga mingil hetkel läheb see meelest, kui seda ei kasuta. Tartus seda väga vaja polnud, Levadias natuke oli, aga siis tuli jälle periood vahele, kus see natuke ununes. Saan vene keelest aru, ise rääkimisega on natuke aega läinud. Midagi aga halvasti ei ole – mina mõistan treenerit ja kui on vaja midagi öelda, siis saab kasvõi tõlgi abi kasutada. Tavaliselt on selleks Sergei Terehhov.

Kes on Kalju parim „FIFA“ mängija? (Henry, Tallinn)

Hiiul on meil PlayStation ja „FIFA“ mäng olemas. Nii palju kui trennide kõrvalt aega on jäänud, siis tean, et Henri Perk võib vabalt sellele kohale pretendeerida.

Kuidas Celtic tundus? Kas said mõne mängumehega ka mängurõivaid vahetada? (@toomasvilhelmson)

Särki vahetada ei saanud, kuigi oleks võinud. Celtic on ikka tippklubi. See, mida me kohapeal tundsime, on juba tõeline jalgpall. Fännid, legendid, pildid, suur staadion ... Kui jalutamas käisime, siis Rangersi fännid tulid meie juurde ja ütlesid, et me ikka Celticule ära teeksime. Väga äge rivaliteet oli, Eestis seda nii palju ei ole.

Mänguliselt ka – pall liikus hästi kiiresti ja kui nad kasti ääres löögile läksid, siis oli iga moment ohtlik, ühtegi millisekundit ei saanud vastasele anda. Tasemevahe oli päris suur.

Mul käis isa ka kohapeal vaatamas. Olen alati tahtnud, et pere ka seda näeks, kui kuskil nii suurel staadionil suures mängus mängida saan. See oli ka äge moment.

Kas sel aastal tuleb A-koondise debüüt? (@onupeeter)

Eks igal aastal on uus võimalus ja selle nimel ma tööd teen ja vaeva näen. Loodan, et see lähiajal juhtub! See on ka üks minu individuaalsetest unistustest ja eesmärkidest.

Mida arvad koondise peatreeneri vahetusest? (@stevenveeber)

Mina ise ei oskagi arvamust avaldada, sest Martin Reimiga ma ise A-koondises ei olnud. Ma ei tea, mis muutuma hakkab. Keeruline vastata, kui pole ühes protsessis olnud ja selles siis midagi muutub. Eeldan, et iga muudatus toob midagi uut ja põnevat.

Kas Premier League või mõni muu liiga? (Artjom, Kiviõli)

Premier League’i ma vaatan. Isiklikus plaanis – füüsiliselt ma nii võimekas ei ole, aga tehniliselt mulle meeldiks väga Hispaania La Liga või Hollandi liiga.

Mis klubis ja kellega koos unistad mängida? (@marcuspuust)

Väikesena oli mul päris palju iidoleid: Ronaldinho, Ronaldo, Cristiano, Messi ... Mõned veel mängivad. Nüüd olen silma peale pannud Bernardo Silvale, kes on praegu päris palju võitnud ja tõeline meeskonnamängija, võtan teda eeskujuna. Sarnasust natuke on, aga erinevus on see, et mina olen paremajalgne, tema vasakujalgne.

Millisele võistkonnale hoiad tippjalgpallis pöialt? Miks? (Tom-Christopher, Tartu)

Viimasel ajal sellist lemmikmeeskonda ei olegi. Mul ei ole ka näiteks sellist ühte muusikažanrit, mida ma kuulaks. Kuna mul oli palju eeskujusid, olen üritanud igalt healt tiimilt šnitti võtta, et kokku head kompotti saada. FC Barcelona mängib väga-väga kenasti või Amsterdami Ajax, kes tegi väga hästi – sellistele tiimidele hoian pöialt.

Muidugi on mul väga hea meel, et Liverpool nüüd Meistrite liiga võitis. Olen alati selle poolt, kui mõni uus tiim suudab ennast võimalikult kõrgel näidata. Eelmisel hooajal oligi see näiteks Ajax, kes oma noortega väga kaugele sai. 

Milline on olnud sinu kõige ilusam/meeldejäävam värav? (@rilves45)

Mul on noortevõistlustelt meeles mõned käärlöögid. Kunagi Soomes oli nii, et alguses tuli paremalt poolt käärlöök, mille lõin latti; siis tuli vasakult ja selle lõin sisse. Sellised asjad on meelde jäänud.

Meistriliigas on mõned kauglöögid sisse läinud. Ega mul tegelikult väga palju väravaid arvel ei ole, aga just need kauglöögid, mis on sisse läinud, on olnud kõige tähendusrikkamad. Võibolla sel aastal löödud võiduvärav Levadia vastu, kui suutsin üpriski keerulise palli karistusala joone pealt sisse lüüa. 

Kaspar Paur

• Sünniaeg: 16.02.1995
• Koduklubi: Nõmme Kalju
• Varasemad klubid: Tartu Olümpia, FC Levadia, Paide Linnameeskond, FC Flora, Tartu Tammeka

Artikel ilmus ajakirjas Jalka