DOHA BLOGI | Deivil Tserp | Virisevad Norra lumehelbekesed ei tea, kui karm võib olla elu kadalipp (8)

Mõnes mõttes saan Norra koondisest aru. Mitu nende tippu tahavad sekkuda medalilahingusse, sestap üritatakse kõikvõimalikke tagasilööke vältida. Hämmastav, et Katari pealinnas sokutati paksu rahakotiga võistkondadele – nurisesid ka rootslased – majutuskoht, kus on spartalikud tingimused.

Samas tundub, et pealekasvav lumehelbekeste põlvkond pole üksnes Eesti teema. Tavapäraselt heaoluühiskonnas mõnulevad norralased virisevad pisikeste tõrgete puhul. Kasulik oleks oma ninaotsast kaugemale näha.

Järgnevat mõttekäiku lugedes muutub ilmselt nii mõnegi inimese nägu sama punaseks nagu kergesti ärritunud rüütel Tomatil „Cipollino seiklustes“, ometi ütlen, et nõukogude ajal karastunud seltsimehed, kelle hulka kuulun minagi, võrdlevad kõnealust „probleemi“ tormiga veeklaasis.

Mõistsin juba maast madalast, et elus ei oota ees ainult piimajõed ega pudrumäed. Kulutasin kooliteed alles teist aastat, kui ühel hommikul oma klassi minnes märkasin paralleelklassis leinaküünlaid. Koolikaaslane oli hukkunud jalakäijate ülekäigurajal... Varsti rabas mind teave, et paar aastat vanem koolivend lamab halvatult voodis – ta oli pea ees järve hüpates kivi otsa sattunud!

Kui ma kümnenda klassi lõpus ühe kuuga 11 kilo alla võtsin – 183sentimeetrise spordipoisina kaalusin 72 kilo –, tekkis lähedastel kuri kahtlus, et mind kimbutab mingisugune tõbi. Jõudsin haiglasse kaheteistkümnendal tunnil, veresuhkur oli 17,2 ja uriinis mõõdeti atsetooni tasemeks neli plussi. Lamasin paar päeva tilgutite all ja arst tunnistas hiljem, et olin mineku peal.

Haiglavoodis oli piisavalt aega mõelda, kuidas mul vedas ning et tulevik on eelkõige iseenda ja mu lähedaste kätes. Valisin spordiajakirjaniku ameti, mis paiskas mind üsna kiirelt komandeeringute karussellile. Esialgu NSV Liidu piires ja peatselt ka välismaale.

Praegu mõtlen norralastele, kellele ei meeldinud hotellitoa halb lõhn. 1990. aastate alguses kasutasid diabeetikud reeglina klaasist süstlaid ja jämedaid nõelu, mida tuli steriliseerida. Meenub, kuidas ma bussiga kergejõustikukoondise Balti matšidele sõitsin ja süstimiskohti otsisin. Kord tuli seda teha Vilniuse bussijaama WCs. Mõistagi polnud see remonditud tualettruum, vaid ehtne nõukogude peldik, kus oli üks suur auk, mille ümber vahutasid pissiojad. Oh neid aroome! Seisin seal toonekure kombel ühel jalal, tegin süsti ja liikusin edasi. Leedu hotellide spermaplekkidega linadest ei hakka ma täpsemalt rääkima.

Hiljem on ette tulnud igasuguseid värvikaid vahepalasid. Näiteks 2000. aastal sattusime Belgias toimunud sisekergejõustiku-EMil üsna rääbakasse perehotelli, kus jagasin kitsukest sängi legendaarse kolleegi Ants Põldojaga. 2014. aasta Sotši olümpial magasin ühes voodis Õhtulehe fotograafi Stanislav Moškoviga. Võiksin niisuguseid lugusid pajatada kümneid, aga mis kõige tähtsam – töö sai alati tehtud.

Võtan teema lühidalt kokku. Haiguse pärast ei ole ma end iial haletsenud, sest tean, et paljud inimesed on tunduvalt hullemas olukorras! Üritan ikka tervetega sammu pidada. Lumehelbekestele ütlen, et enamasti asetatakse meie õlgadele kandam, mida jaksame tassida kogu elu. Ja kui ei suuda, oleme pehmod!