DOHA BLOGI | Deivil Tserp | Elu põrgukuumas Kataris paneb isegi kohalikud inimesed sajatama

Teadsin, et Dohas on sel ajal 40 kraadi sooja ja õhuniiskus tõuseb 90 protsendi kanti. Kuid mulle kuumus meeldib! Meenub 1997. aasta Ateena MM, kus normaalsed inimesed keskpäeval peitu pugesid, sest elavhõbedasammas kerkis 42 soojakraadini. Ent siis ei olnud tavapärast turistide tungi akropoli ja otsustasime legendaarse fotograafi Lembit Peegliga kultuurijanu kustutada. Kui praeguseks manalateele läinud endine kolleeg Jaan Jürine sellest ringkäigust kuulis, teatas ta kõva häälega: Tserp tuleb kõrbesse elama saata!

Dohasse sõitsin Tallinnast Istanbuli kaudu. Teisel lennureisil istus mu kõrval Palestiinas sündinud, aga Kataris elav noormees, kes tutvustas sihtpunkti võlusid. Ta rääkis, et kohalikud elanikud on väga sõbralikud.

Mõtlesin endamisi: siristab nagu Eesti poliitik, kelle jutust poolt uskudes oled poolega ikka petta saanud. Ometi kogesin kohe pärast kohalejõudmist toredat vastuvõttu. Öösel kell üks, kui seljataha on jäänud 13-tunnine reis, pole erilist tahtmist pikalt lennujaamas passida.

Uurisin turvatöötajalt, kas taksos saab pangakaardiga maksta ja kui kaugel on mu hotell. Selgus, et sõidu eest tuleb tasuda sularahaga. Sestap juhatas turvamees mu pangaautomaadi juurde. Ta soovitas võtta 50 Katari riaali. Uskumatu, taksoarvet prognoosides eksis ta vaid ühe riaaliga.

Hotelli fuajees sain toakaardi kätte paari minutiga. Tundsin, et mind oli siia oodatud. Hommikul sööma minnes vajus suu imestusest lahti, sest toiduvalik on nii rikkalik. Isuäratavaid roogasid vaadates kahetsesin, et ma ei ole piison, kes suudab ämbrite viisi toitu hävitada. Ka pärast kiiret maosuurendusoperatsiooni ei oleks lootust kõiki neid hõrgutisi pintslisse panna.

Olgu siinkohal märgitud, et avar ja mugav kaheinimesetuba pluss hommikusöök 11 päevaks maksab 570 eurot. Eestis küll nii odavalt hakkama ei saa!

Meeldivad üllatused jätkusid esimesel täispikal Doha päeval. Saabudes võtsin pangaautomaadist oma rumaluse tõttu ainult 100 riaali. Järgmisel hommikul pidin minema teise hotelli Gerd Kanterit usutlema. Üks pressikeskuse töötaja arvas, et taksosõit sinna maksab umbes 25 riaali. Mees pistis käe oma taskusse, koukis sealt rahapaki ja andis mulle 10 riaali. Võtsin tema abi vastu ja patsutasin tunnustavalt õlale. Loomulikult annan selle rahasumma talle esimesel võimalusel tagasi.

Sibasin senisest rikkamana taksopeatuse poole. Turvavärava läbimise järel uurisin, kuidas jõuan kõige kiiremini sihile. Mulle näidati mõnikümmend meetrit eemal seisvat taksot ja paluti sinna minna. Ühtäkki hõikas aga korralduskomitee liige, et viib mind ise kohale. Nii sain prii küüdi!

Nüüd olen juba mitu korda Dohas taksoga sõitnud ja juhtidega juttu rääkinud. Huvitav, et leitsaku talumine on neilegi ebameeldiv, kuigi sõidukid on konditsioneeri abil jahedaks muudetud. Ühesõnaga, väljas liikudes tunnevad nemadki end nagu metssiga praeahjus.

Ainus väikestviisi halb üllatus tabas mind siis, kui jõudsin esimest korda staadionile. Poolteist tundi enne avapäeva stardipauku polnud ajakirjanike kohad veel ära jagatud. Samas oli see isegi hea. Valisin endale laua, mille juurest avaneb areenile hiilgav vaatepilt, ja keegi ei tulnud ütlema, et töötan vales kohas.