IGAPÄEVASES TÖÖKOHAS: Alar kinnitab, et naudib oma tööd ning saab ka kolleegidega kenasti läbi.
Sisuturundus
4. november 2019, 08:30

Sünnist saadik kurt Alar: nüüdseks teatakse juba, et saan oma tööde ja toimetustega hästi hakkama!

„Kui kurdid on juba kusagil ees, siis on lihtsam ka sinna tööle pääseda. Vahepeal arvatakse, et kurt ei oska midagi teha – aga siis võetakse inimene tööle ja mõistetakse, et ta saab asjadest aru ja valdab teemat hästi. Minu kollektiivis on igal juhul ebakindlus ületatud ja teatakse, et saan oma tööde ja toimetustega hakkama,“ jutustab Alar Liin (41), kes töötab Tartu inseneribüroos arhitektina. Ta on sünnist saadik kurt, kuid elab vaatamata sellele rõõmsalt ja täiel rinnal.

Alar meenutab, et tema tööelu algas 12-13aastasena laudatöid tehes. Enne arhitektina ametisse asumist oli ta aga mõnda aega Norras ehitaja. „Tegin selle nelja aasta jooksul peamiselt sisetöid. Alguses ei saanud ma kõigest aru, aga õppisin teiste järgi. Lõpuks keerukus kadus ja kokkuvõttes polnud midagi hullu,“ räägib Alar.

Ometi otsustas ta selle tööga lõpparve teha, sest suhted kurtide ja kuuljate vahel polnud head. „Tundsin, et mulle aitab. Suhtlemine ei olnud võrdne, kurte kasutati ära. Andsin mitu korda märku, et igaühel on omad tööülesanded, aga lõpuks pidid kurdid ikkagi rohkem tegema,“ vestab Alar. Toona töötas temaga koos Norras veel umbes 20 kurti.

Magistrikraadi omandas Eesti Kunstiakadeemias

Alar on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemias magistrantuuri arhitektuuri ja linnaplaneerimise erialal. Mainitud ala kasuks otsustas Alar, sest talle on alati südamelähedaseks olnud nii matemaatika kui joonistamine. „Mõtlesin pärast keskkooli, mida teha – kas minna ülikooli või kutsekooli? Mida ma õppima lähen? See eriala tundus sobivat ja proovisin sisse saada. Esimesel korral ei õnnestunud, aga katsetasin teist korda ja saingi,“ meenutab Alar.

Ülikooli ajal oli tal alati kaasas viipekeele tõlk. „Ilma tõlgita oleks olnud võimatu. Mulle tõlgiti loengud viipekeelde, aga kirjalikud tööd tegin ise,“ toob ta välja. Ülikooliajast on Alaril vahvad mälestused. „Õppisin hoolega ja püüdsin suhelda. See oli minu jaoks täielikult uus olukord, aga samas väga tore,“ kinnitab ta.

Oma praegusesse töökohta sattus Alar veidi üle kolme aasta tagasi – mees tunnistab, et pole kunagi üheski büroos nii pikalt ametis olnud. Kas tal oli raske seda tööd leida? Alar mõtleb veidi ja nendib, et tegelikult mitte väga. „Eks tuleb otsida ja siis leiab ka. Palju sõltub haridusest ja suhtlemisoskusest,“ on ta veendumusel.

Alari peamisteks ülesanneteks Urmas Nugini inseneribüroos on vanade majade restaureerimine, uute majade projekteerimine ning korterite ehitused ja muudatused. „Tulen jalgratta või autoga tööle, võtan vett – kohvi ma ei joo – ja hakkan tööle. Vahepeal söön lõunat, siis töötan jälle arvutis ning niimoodi õhtuni välja. Kogu aeg on sama rutiin,“ kirjeldab Alar oma tavalist tööpäeva. Mehe kabinet paikneb avaras ruumis, kus on lisaks temale veel paar töölauda. Sel reede pärastlõunal on kabinet aga tühi. „Saame ka kodust tööd teha, seega mu kolleege pole täna kohal. Mina ise eelistan siia tulla, sest tellimuste osas on tihti vaja suhelda ja pigem istun paigal,“ jutustab Alar. Vahepeal sibab seltsiliseks ka büroo juhataja Lauri koer Ruska – kutsa oskab isegi lingile vajutades kinnise ukse lahti teha! „Ta tahab tähelepanu ja viib mu keskendumise vahel kõrvale,“ naerab Alar, kui rõõmsameelne Ruska pai nõuab.

Inseneribüroos on toetav õhkkond

Urmas Nugini inseneribüroos töötab 11 inimest. „Saame kenasti läbi ja klapime hästi,“ kinnitab Alar. Samas avaldab ta, et eelistaks kõige parema meelega omaette töötada. „Mulle meeldib asjad kiiresti ära teha, siis on kaelast ära ja korras. Kui mitu inimest on mängus, kipub töö venima. Hea on see, et väiksemaid projekte saangi üksi teha,“ tõdeb ta.

Töökaaslaste ja ülemusega suhtleb Alar kirjalikult – e-maili või Skype’i kaudu. „Eks minu puhul on tavapärasest rohkem kirjutada vaja. Selle asemel, et ülemus hõikaks mulle teisest toast midagi, tuleb ta minu juurde. Ta teab, et ma ei kuule, et olen kurt. Siiski tundub, et kõik on laabunud hästi – mingeid kaebusi ei ole olnud,“ seletab Alar. Kui on ootamatult vaja midagi selgitada, joonistab-kirjutab ta paberi peale.

Aasta jooksul võetakse kolleegidega ette ka mitmeid ühisüritusi. Kui koolituste ajaks tellitakse Alarile viipekeele tõlk, siis meelelahutuslikele sündmustele tuleb mehega kaasa tema abikaasa.

Mida Alar arvab – kas nüüdisajal kardetakse kurti tööle võtta? „Mul on keeruline seda öelda, sest mina isiklikult ei ole sellist probleemi tajunud,“ tunnistab ta ja lisab: „Arvan, et peaks olema julge ja proovima. Püüa tööandjaga läbi rääkida, et vähemalt saaksid end tööl näidata ja tõestada pädevust tööülesannete täitmisel.“

Meelsasti veedab aega perega

Alar on pärit Põlvamaalt, kuid elanud mõnda aega Tartu lähedal Tõrvandis. „Mulle väga meeldib Põlvamaal, aga paraku pole seal tööd – niisiis ei ole mõtet sinna jääda. Eks Tartumaal on ka hea elada,“ mõtiskleb Alar.

Tõrvandis elab ta koos abikaasa ja nelja lapsega – vanem neist on juba 20aastane, kuid noorim alles kuuene. „Vanem poeg on hetkel kaitseväes, nii et päriselt ta kodus ei ole. Kui poeg tagasi tuleb, siis jätkab ta õppimist Lennuakadeemias,“ lausub uhke isa.

Vabal ajal armastab Alar perega jalutamas, matkamas ja telkimas käia. Meeleldi sõidetakse ka mööda Eestimaad ringi. Üheks oma suureks hobiks nimetab Alar aga maastikurattaga sõitmist. „Kuna minu töö on väga istuv, tunnen, et tahaksin rohkem liikuda. See on tervisele hea,“ sõnab ta. Maastikurattaga sõidab Alar nii Elva, Jõgeva kui ka Otepää poole. Samuti osaleb ta maastikurattaga erinevatel võistlustel ja maratonitel üle Eestimaa.

Rääkides kõigest toredast oma elus, ütleb Alar lõpetuseks kindlalt: „Ma tõesti tunnen, et olen õnnelik inimene.“

-------------

Alari ülemus Lauri: pädevaid inimesi pole turul palju võtta!

Urmas Nugini inseneribüroo juhataja Lauri Lokko kinnitab, et Alar täidab tööülesandeid täpselt nii nagu peab. „Mida me temalt ootame, seda ka saame. Ega pädevaid inimesi pole turul palju võtta. Mina arvan, et igaühel on oma kiiks küljes, aga need kiiksud tuleb panna koos tööle,“ tõdeb Lauri.

Juhataja hinnangul on kõik kinni suhtluses – kui suudetakse suhelda, ei ole probleemi ka töö tegemisel. „Lihtsalt infovahetus on aeg-ajalt keeruline. Samas on juba olemas sellised äpid, et räägin telefoni ja see muudab minu kõne automaatselt tekstiks, mida tema saab lugeda,“ toob Lauri välja. Enamasti räägitakse Skype’i teel, aga ka kehakeeles.

Alari klientidega suhtlemisel on Lauri vahendajaks. „Teisalt leidub ka kliente, kellega Alar otse suhtleb. Siiski on see pigem väike protsent,“ ütleb Lauri.

Koolitusteks on ettevõte palganud viipekeeletõlgi, lihtsamatele ühisüritustele tuleb aga Alari abikaasa. „Näiteks kui meil on saunaõhtu, siis on abikaasa kaasas ning Alar suhtleb naise abil. Sel puhul ei tunne ta seltskonnas end kuidagi üksikuna. Oleme seni kenasti hakkama saanud,“ lisab Lauri.

------

Töötukassa toetab tööandjaid ka juba töötavate erivajadusega inimeste puhul. Alari tööandja võib pöörduda töötukassa poole näiteks siis, kui Alaril seisab ees tööalase koolituse läbimine. Töötukassa saab toetada tööandjat viipekeeletõlgi kulude hüvitamisel.