DOHA BLOGI | Deivil Tserp | Kadestan Katari elanikke, kes suudavad alkoholita elada (15)

Olgem ausad, nii mõnigi eestlane imetleb oma naba. Või nagu ütles üks tuttav kergejõustikutreener õpilase kohta – ta ei näe oma noku otsast kaugemale! Loomulikult on meie kodumaal tublisid ja nutikaid inimesi, ent pahatihti silma torkav enesekesksus muudab üldpildi trööstituks.

Kikitan igal hommikul koera kombel kõrvu, kui raadio liiklusuudistes öeldakse, mitu roolijoodikut tabati eelmise ööpäeva jooksul. Kas tõesti on raske mõista, et jokkispäi liiklusse sööstes muutud hoobilt potentsiaalseks mõrvariks?

Paraku kuuleme patustanute suust süüdimatut juttu. Väide ühest õllest või pokaalitäiest veinist on sama kahtlane nagu dopingukontrollis kõrbenud sportlase jutt, et keegi sokutas toidu sisse keelatud aineid. Siinkohal kangastub silme ette „Tujurikkuja“ tabav paroodia Knight Riderist.

Kataris on kärakaga põhimõtteliselt nulltolerants. Reeglid on paigas ja paistab, et keegi ei tunne tuliveest puudust. Dohas ringi liikudes näen puhtust ja häid kombeid. Üle pika aja ei pea siinkirjutaja muretsema, et pikanäpumehed võivad rahakoti pihta panna.

Samas tuleb tunnistada, et 12päevase komandeeringu esimese nädala lõpus liikusid mõtted alkoholile. Just sellest vaatevinklist, kuidas on olnud varasematel MMidel. Leheneegrite ja teleajakirjanike kambas leidub alati neid, kes tööpäeva lõpus end paari õlle või veiniga turgutavad/premeerivad.

Meenub mu esimene MM, 22 aasta tagune Ateena võistlus, kus oli peaaegu sama palav kui praegu Dohas. Toona pidid kreeklased endast jätma väga hea mulje – MMi võõrustajad soovisid iga hinna eest 2004. aasta olümpiamängude korraldamisõigust – ja nad üritasid nahast välja pugeda.

Tulevase olümpiabasseini äärde seati ajakirjanikele sisse nii-öelda õdus nurgake, kus toimusid meeletud söömis- ja joomisorgiad. Ütlen igasuguse kõhkluseta, et meile serveeriti kõiki delikatesse, mida Kreekas leidub.

Mis seal pattu salata, sõin ka ise head ja paremat kahe suupoolega. Söömine ei ole isegi õige sõna. Nimetaksin seda samasuguseks vohmimiseks, mida tegid Totu ja tema sõber Soku, kui nad võõras aias vaarikaraksus käisid.

Venelastel kadusid Ateenas igasugused piirid, nad lausa kulistasid veini ja oúzot kõrist alla. Lõpuks olid mehikesed täitsa läbi, staadionile nad ei jõudnudki. Meie idanaabrid saabusid igal hommikul tervist parandama. Pärast otsisid innukalt eelmise päeva võistlusprotokolle ja vusserdasid nende põhjal kokku leheloo.