RETRO! Kuidas valmis Lilleküla staadion? Jüri Mõis: „Armee ja jalgpall on riigile võrdse tähtsusega.“ (7)

Lilleküla jalgpallistaadioni ehitus on omaette peatükk meie jalgpalliloos. Kuigi staadionit ehitas FC Flora, oli algusest peale selge, et sellel hakkab mängima ka koondis. Käis suur võidujooks ajaga, et esimesed MM-valikmängud Hollandiga 2. juunil ja Iirimaaga 6. juunil saaksid uuel ovaalil peetud. Eksisteeris isegi võimalus, et kui staadion mängukõlblikuks ei saa, peab kodumängu pidama Helsingis, Tamperes või Riias, sest Kadrioru staadion oli remondis.

Siinkirjutaja helistas Eesti Päevalehe ajakirjanikuna Helsingi Finnairi staadioni tegevdirektorile Jorma Koskinenile, et uurida soomlaste valmisolekut meie mängu võõrustada, ning jutukaaslane, kes arvas ekslikult, et olen Eesti Jalgpalli Liidu töötaja ja tahan broneerida Finnairi staadionit, lausus: „Kas te ei saa mulle kirjalikult taotlust saata?“ (EPL 2.11.2000). Meedia raporteeris 2001. aasta kevadel järjepidevalt seisust ehitustandril. Vaatame lähemalt.

31. märts, Õhtuleht. Tänavu manala teele läinud ajakirjanik Jüri Pino kirjutab kolumnis, et tal on isegi spordivõõrana staadionist hea meel, ja võrdsustas selle teatriga: „Nii et tervitan üritust. Isegi kui ise kunagi staadionile ei jõua. Teatrisse ammugi mitte. Võibolla lapsed...“

5. aprill, Postimees. Flora president Aivar Pohlak teavitab, et Flora on oma esimese poolaasta vahenditest eraldanud kümme miljonit krooni (641 000 eurot) staadionile. FIFA 15 ja UEFA 10 miljonit krooni on samuti kasutatud ja linnavalitsusega sõlmitud leping toob 40,6 miljonit krooni juurde. FIFA-lt oli saada veel 15 miljonit ja Pohlak lootis, et maikuus Eestit külastavalt FIFA presidendilt Sepp Blatterilt õnnestub veel toetust saada.

6. aprill, Õhtuleht. Staadionit ehitava Roxor Ehituse tehniline tegevjuht Kalev Ramjalg pihib: „Tajun, et jalgpall poeb aina rohkem hinge. Kujutan juba vaimusilmas ette, kuidas Eesti siin 2. juunil mängib. Samamoodi adun, kuidas silm sel päeval märjaks läheb. Praegu on vara töinata – tööd tuleb teha, jäägu muud rõõmud pingelangu ajaks!“

Tallinna linnapea Jüri Mõis lisab: „Armee ja jalgpall on riigile võrdse tähtsusega. (..) Leian, et kohalik omavalitsus peab esimese vutistaadioni valmimist toetama.“

Pohlak kiitis küll Mõisa ja teisi linnajuhte, kuid suusad olid risti ehitusvaldkonda kureeriva abilinnapea Priit Vilbaga, kes heitis Florale ette ebakorrektsust asjaajamisel.

6. aprill, Eesti Päevaleht. Ajaleht käsitleb Isamaaliidu poliitiku Liisa Pakosta varasemat kriitikat Reformierakonna kohta: viimane hoidvat kinni mitut projekti, sealhulgas Lilleküla staadioni ehitust. Tallinna volikogu reformarist esimees Rein Voog pidas süüdistusi naeruväärseks: „Mängides ise jalgpalli Eesti meistrivõistlustel, ei saaks ma seda kuidagi teha.“

6. aprill, Postimees. Korvpallitaustaga reformierakondlane Priit Vilba tõrjub süüdistusi: „Pohlak tahab, et me kannaksime telefonikõne peale talle raha üle, kuid nii asjad ei käi.“

14. aprill, Eesti Päevaleht. Priit Vilba kahtleb Lilleküla staadioni turvalisuses ja väidab, et seda ehitades on tehtud vigu: „Tegemist on väga vastutusrikka ehitisega, mis on mõeldud massiürituste läbiviimiseks ja mille lohaka ettevalmistamise korral võivad ohtu sattuda tuhanded elud.“

26. aprill, Õhtuleht. EJLi ehitusbüroo juhataja Teet Ilves: „Juuni alguse mängudeks saab valmis neljakorruseline hoone, katusealune viies jääb edaspidiseks.“ EJLi peasekretär Tõnu Sirel teatab, et mängudes Hollandi ja Iirimaaga pääseb staadionile 8264 pealtvaatajat. Sireli sõnul on mitteametliku info kohaselt avaldanud soovi Tallinnasse sõita 4000 iirlast. Flora mänedžeri Tarmo Lehiste sõnul on telehuvi Eesti–Hollandi mängu vastu suur ning kokkuvõttev telepilt läheb ka Hongkongi, Koreasse, Jaapanisse ja mõnda Ameerika riiki.

Aivar Pohlaku sõnul on üle poole 40 VIPi-loožist broneeritud. Nõutuim, 12kohane loož maksis poolteist miljonit krooni: „Staadioniboksi ostmine ei erine millegi poolest korteri ostmisest.“

2. mai, Eesti Päevaleht. Ehituse tegevjuht Kalev Ramjalg ütleb, et kui mäng ei peaks staadionil toimuma, on selles süüdi projekteerimisfirma, mis venitab jooniste saatmisega: „Murelasteks on alajaam ja duširuumid, mille projekte lubati juba kuu aega tagasi, kuid need pole veel saabunud.“

Samas teatab ajaleht, et staadioni kõrval Kotka tänaval elavad inimesed on jalgpallifännide kartuses asunud moodustama naabrivalveüksusi, et oma vara kaitsta.

11. mai, Õhtuleht. Tõnu Sirel rahustab: „Kõik sujub – ehitis kerkib kavandatult, nagu pärmitainas.“ Ta kinnitab, et piletid tulevad kohe müüki ja maksavad 250 krooni (16 eurot).

17. mai, Õhtuleht. Eesti–Hollandi mängu piletid ostetakse ära viie ja poole tunniga. Piletipunktis on ligi 40meetrine elav järjekord ja arvuti jookseb kokku. Piletimüük toob sisse üle kahe miljoni krooni. Profirattur Jaan Kirsipuu rõõmustab: „Pole muret, pilet on olemas. Sõbrad hoolitsesid minu eest.“

17. mai, Eesti Päevaleht. Pealkirja all „Enneolematu vutihullus“ märgib juhtkiri, et „müüdud piletite hulk ja kiirus annab silmad ette nii kõigile varasematele spordiüritustele, aga ilmselt ka muu maailma popstaaride siinsetele kontsertidele“. Põhjuseks olevat Hollandi meeskond ja uus staadion. Eraldi artiklis märkis Piletipunkti projektijuht Kristiina Garancis, et müügihullus – 100 piletit minutis – olnud rekordiline ja andnud hea kogemuse.

17. mai, Postimees. Peale piletihulluse märgib ajaleht, et staadion on endiselt ehitusjärgus ja tulevikus on selle mahutavus 15 000 pealtvaatajat. Pohlak: „Kui vaja, rügavad ehitusmehed ka öötundidel.“

18. mai, Õhtuleht. Tõnu Sirel ütleb, et UEFA võib mänguloa anda ilma kohale tulematagi, sest nad võivad usaldada Tallinna linnavalitsuse ja politsei heakskiitu. Istmed pidavat Inglismaalt saabuma 25. maiks (üheksa päeva enne Eesti–Hollandi mängu – toim.) ja nende paigaldamine nõudvat viis-kuus päeva.

23. mai, Eesti Päevaleht. Indrek Schwede hoiatab kolumnis, et ilma jooksuradadeta staadioniga mitteharjunud eestlast tabab esimest korda Lilleküla ovaalile sattudes ehmatus: kõik tundub nii väike! Aga võõristus möödub kohe, kui mängijad väljakule jooksevad: siis tundub, nagu liigutaksid malemängijana murul nuppu: „Ja sul piisab ainult käsi välja sirutada, et Andres Oper pisut paremale positsioonile nihutada.“

Elektriraudtee ASi juhatuse liige Rein Riisalu muretseb turvalisuse pärast staadioni ümber, olukorras, kus tuhanded inimesed ja liinirongid võivad kohtuda, ning räägib ettepanekust panna kesklinna ja Lilleküla vahele käima erirongid.

25. mai, Eesti Päevaleht. Esileheküljel teavitab ajaleht, et mustal turul on piletite hinnad kerkinud 1000 kroonini. Pileteid pakutakse ka ajalehe Kuldne Börs kuulutustes. Samas on kirjas, et Tallinna linnavalitsus otsustab alles viie päeva pärast (kolm päeva enne mängu – toim.), kas publikut üldse ehitusjärgus staadionile lubataksegi.

25. mai, Õhtuleht. Aivar Pohlak tänab südamest sadu huvilisi, kes olid omal algatusel valmis tulema ehitajatele appi, ja teatab, et kuna saabunud on toolid, mida peab hakkama kohale paigutama, ei mahu liiga palju töömehi staadionile lihtsalt ära.

29. mai, Õhtuleht. Linn pidavat loa publiku lubamiseks tribüünidele andma hoopis reedel (üks päev enne mängu – toim.). „Tavaliselt kivistub betoon normaaltingimustel umbes 30 päevaga,“ selgitab linna ehituskontrolli juht Rain Seier. „Kui betoonile on lisatud plastifikaatoreid ja kiirendeid, kulub kivistumiseks seitse päeva. Kui laborist tulevad reedel positiivsed vastused, lubame rahva peale.“

Sissepääsudel võimalikele ummikutele mõeldes lausub Tallinna säästva arengu ja planeerimise ameti vanemspetsialist Mati Songisepp: „Annaks jumal, et midagi ei juhtuks!“

30. mai, Õhtuleht. Eelmisel päeval toimus Lilleküla staadioni avamäng, milles alistas ajakirjanike FC Cosmos Special Tallinna linnavalitsuse 3 : 1. Publikut ei tahetud esialgu sisse lasta, mis sundis kirjanikku Tarmo Tederit kiruma: „Kurat, talvel oli siin kuu aega vaikne, kui Vilba Priit raha kinni keeras – ja vaat mida nüüd peab tegema!“

31. mai, Eesti Ekspress. Teet Ilves sedastab: „Kui igasuguseid kiibitsejaid poleks, saaksime tegelikult päris rahulikult tööd teha. See teeb ikkagi hinge hellaks, kui kogu aeg kaheldakse, kas ikka on turvaline või mitte.“

31. mai, Eesti Päevaleht. Mängu ohutust turvava ESS Eesti avalike suhete juht Indrek Lindsalu: „Ettevõtmist võib suuruselt võrrelda laulupeoga, sest meil on väljas umbes sama palju turvamehi.“

1. juuni, Postimees. Ajaleht teatab pealkirjas, et „valmiv staadion teeb Eestist jalgpalliriigi“. Pohlaku sõnul oli Tallinn seni kõige viletsama jalgpallistaadioniga pealinn Euroopas.

1. juuni, Õhtuleht. Eile õhtuks oli paigale kruvitud 3000 plasttooli. Kalev Ramjalg räägib, et valmis ollakse ka selleks, et toole tuleb paigaldada mängule eelneval ööl. Täna, päev enne mängu, pidi FIFA esindaja otsustama, kas mäng saab toimuda Lillekülas. FIFA pressiesindaja Andreas Herren: „Teame, et Lilleküla staadion on ainus mängukõlblik väljak.“

2. juuni, Õhtuleht. Hollandi koondise peatreener Louis van Gaal: „Loomulikult tuleb sellest suurepärane staadion, aga loomulikult pole ta praegu veel valmis. Me hindame teie maa staadionirajajate jõupingutusi ja loodame, et juba homseks on pilt pisut parem.“

Staadioni vastuvõtukomisjoniga ringkäiku teinud Tallinna abilinnapea Ants Leemets ütleb, et kuigi pooled toolid olid päev enne mängu paigaldamata, polevat see probleem. Kõik saab korda. Huvilistele jääb suletuks nädala alguses valatud kirdetrepikoda.

2. juuni, Eesti Päevaleht. Juhtkirja järgi algas jalgpallis uus ajaarvamine ja Tallinna linnavalitsuse mänguluba langetas kivi südamelt pileti lunastanud fännidelt: „Lilleküla staadion on esimene maailmatasemel spordi suurrajatis, mis pärast Eesti omariikluse taaskehtestamist siia ehitatud.“

Lugu ilmus ajakirja Jalka sptembrikuu numbris. Ajakirju saab täies mahus sirvida siit!