Mart Treial | Pahad vaimud tuleb spordist välja kupatada

Maailma praegu vahest kuumim dopinguteema keerleb ümber kuulsa jooksutreeneri Alberto Salazari, kes sai 1. oktoobril ehk keset Doha MMi USA antidopingult (USADA) nelja aasta pikkuse uurimise tulemusena nelja-aastase tegutsemiskeelu. Lühidalt öeldes kasutas ta keelatud võtteid.

See on suur skandaal, sest Salazar oli lugupeetud treener, kes vedas aastast 2001 USAs pikamaajooksjate treeninggruppi Nike Oregon Project (NOP), kust on tuule tiibadesse saanud nii mõnigi maailmameister ja olümpiavõitja. Kümmekond päeva pärast Salazari keeldu teatas Nike, et NOPiga on kõik. 

Kes on tolle loo kangelased? Eelkõige 18 kuud Salazari abilisena töötanud Steve Magness ning NOPis treeninud ameeriklannad Kara Goucher ja Tara Erdmann, kes taipasid, et Salazar kasutab hämaraid võtteid ega vaikinud tõde maha. Olgem ausad, see olnuks kümme korda lihtsam variant, kui hakata planeedi ühe kuulsaima kergejõustikutreeneriga, kel on suurfirma Nike'i toetus, vägikaigast vedama. Eriti olukorras, kus mustvalgeid tõendeid ehk positiivseid dopinguproove pole.

Kusjuures USADA ei võtnudki esiti Magnessi juttu tõsiselt – vähemalt nii talle tundus –, kuid BBC ja USA väljaanne ProPublica küll. Kahe aasta pikkune ühine uurimistöö päädis aastal 2015 BBC tunniajalise dokumentaalfilmi ning ProPublica põhjaliku artikliga. Alles nood ajakirjanduslikud šedöövrid veensid USADAt, et midagi on väga mäda. Nüüd, neli aastat hiljem saabus ametlik kinnitus.

Teema juures on märgiline Suurbritannia kergejõustikuliidu nelja aasta tagune ükskõikne suhtumine. Kuivõrd Salazar treenis aastast 2011 teiste seas üliedukat Briti pikamaajooksjat Mo Farahit, pidanuks sealse alaliidu kontoris helisema kõikvõimalikud häirekellad (rõhutagem siinkohal, et Farahi vastu polnud siis ega ole ka nüüd mingeid süüdistusi). Kaalul oli kogu Briti kergejõustiku maine. Kuidas Suurbritannia kergejõustikuliit käitus? 

Nad kogusid küll mitmelt niinimetatud vilepuhujalt ja BBC-lt tõendeid, kuid resümeerisid, et muretsemiseks pole põhjust ning andsid Farahile rohelise tule Salazariga koostöö jätkamiseks. Kentsakas, või mis? Juhtumi tuum on pisut teine, aga meenutab kangesti Eesti suusaliitu aastal 2011, kui püüti kõigest väest Andrus Veerpalu positiivset dopinguproovi maha vaikida, selmet infot neutraalselt ja tõsiselt uurida.

Analoogseid juhtumeid on maailmas kümneid, kui mitte sadu. Võtame näiteks Saksamaa jalgpallikohtuniku Robert Hoyzeri, kes osales kokkuleppemängudes, kuid rääkis hiljem (aastal 2005), kuivõrd korrumpeerunud on kohalik kõrgliiga (Bundesliga). Ülestunnistus päädis sellega, et Saksa avalikkus pöördus Hoyzeri vastu ning ta oli ainuke, kes vangi läks. Tuginedes Declan Hilli raamatule „The Fix“, mätsisid Saksa võimud juhtumi kinni, et minimeerida mainekahju enne 2006. aasta kodust MMi. Häbiväärne lugu riigist, kust seda pigem ei ootaks! 

Naiivne oleks arvata, et Eesti spordi ainuke pahandus on pooleliolev Seefeldi dopingulugu, kuid loodetavasti on meie maal säärane vaikimis- ja vassimiskultuur hääbumas. Pahad vaimud ei lahku ise, vaid nad tuleb välja kupatada!