Helgemad ajad saabuvad siis, kui võrk hakkab sahisema

„Emotsioonid on hapukad-si*ad,“ ütles jalgpallikoondise peatreener Karel Voolaid pühapäeva viimastel minutitel alanud pressikonverentsi sissejuhatuseks. Pisut varem oli tema juhendatav Eesti kaotanud Lilleküla staadionil enam kui 12 000 silmapaari ees EM-valikmängu Saksamaale tulemusega 0 : 3.

Skooril pole justkui – eriti kui meenutada juunikuist 0 : 8 hävingut Mainzis – vigagi, kuid tuleb arvestada, et sakslased mängisid 14. minutist alates kümnekesi ning vigastustest räsitud koosseisuga. Torino Juventuse ässa Emre Cani viimase lootuse viga Frank Liivaku vastu päädis punase kaardiga, mis andis Eestile silmanähtavalt rohkem hingamisruumi.

Voolaidil olnuks lihtne ajada pärast mängu positiivset agendat. Ta saanuks osutada, et hoidsime ju lausa 51. minutini taga nulli (Mainzis 10ndani). Lubasime sakslastel kaks ja pool korda vähem väravaid lüüa. Valdasime rohkem palli (37% vs. 23%), tegime suisa kaheksa pealelööki (Mainzis neli) ja teenisime kolm nurgalööki (Mainzis null). Mis peamine, mäng oli visuaalselt märksa võitluslikum ja võrdsem kui juunis. Aga Voolaidi, jumal tänatud, see ei rahulda.