Pimedate jalgpalli näidismatš pakkus kustumatu emotsiooni kõigile osalejatele.Video: Martin Ahven
Jalgpall
15. oktoober 2019, 16:38

ÕL VIDEO ja GALERII | Pimedate jalgpall: hirmuäratav saamatus ja harvaesinev võrdsus (1)

„Mine paremale! Ei, vasakule! Pall tuleb! Juba veeres mööda...“ hüüab Mart, kes kehastus teisipäeva hommikul minu isiklikuks Martin Järveojaks. Võrdlus Mardi ja rallimees Ott Tänaku kaardilugeja vahel on ühtaegu kohane ja kohatu. Igal juhul võrdlen võrreldamatut, kui panen ühte võrrandisse inimesed, kes näevad, ja need, kes on pimedad või vaegnägijad.

„Mine paremale! Ei, vasakule! Pall tuleb! Juba veeres mööda...“ hüüab Mart, kes kehastus teisipäeva hommikul minu isiklikuks Martin Järveojaks. Võrdlus Mardi ja rallimees Ott Tänaku kaardilugeja vahel on ühtaegu kohane ja kohatu. Igal juhul võrdlen võrreldamatut, kui panen ühte võrrandisse inimesed, kes näevad, ja need, kes on pimedad või vaegnägijad.

Pimedate jalgpalli näidismatšile jõudes pole mul tegelikult halli aimugi, et ka mina püüan peagi, silmaklapid peas, kõlisevale pallile järele joosta. Ometi satun punaste vestide tiimi ega tee triiksärgist ja muidu ebasportlikust riietusest suurt numbrit. Kui minu satsiga liitub legendaarne väravavaht Sergei Pareiko, tõuseb enesekindlus lakke! Nimelt on pimedate vutis lubatud, et puurilukud on nägijad. Tundub peaaegu võimatu, et silmaklappidega mängijad palli Sergei selja taha saadaksid.

Võtan koha sisse tipuründes, nagu teen aeg-ajalt ka Eesti meistrivõistluste neljandas liigas. Tõmban klapid silmade ette ning lükkan palli mängu. Hetk hiljem saabub täielik kaos. Kaardilugeja Mart selgitab mulle arusaadavalt ja rahulikult, kuhu peaksin astuma ning kus asuvad pall ja vastaste värav. Aga mina ei saa mitte midagi aru! Ausõna. Isegi kui kõlisev pall vahel minu poole liigub, puudub igasugune taju, kuskohas kera täpsemalt on. Ma ei tea, kus on tiimikaaslased, vastased, pall ega väravad. Ehk siis tunne on abitu ja kasutu.

Edasi lugemiseks:

Osta üks artikkel

Ühe artikli lugemisõigus
3.99