LÜHIKE MÄLU: legendaarse 4000 osalejaga Võru rahvamiitingu aastapäeva käis tähistamas vaid kuus inimest (8)

1987. aasta 21. oktoobril  Võru kalmistu peasissepääsu ette kogunenud rahvamass nõudis Vaba-Sõltumatu Kolonni nr. 1 aktivistide vabastamist... ning suitsuvorsti ja sukkpükse. Igatahes andis Võru vastasseis kogu Eesti rahvale erakordselt tugeva signaali, et punaimpeerium ei pruugi olla igavene ning selle hinge vaakuva monstrumi vastu saab juba võidelda.

Selle sündmuse aastapäeva tähistamine on aga suikumas: mullu käis legendaarset rahvakogunemist meenutamas üks lipuga mees, tänavu oli Võru kalmistul asuva Vabadussõjas langenute mälestusmärgi juures kuus rahvuslikult meelestatud inimest. Eesti lähiajaloo tähtsündmust ja sellega seotud Tahteväljenduspäeva polnud isegi Võru kohalike ürituste kalendris.

Pudelid komissariaadi akendesse

1987. aasta sügisel hakkas rühm Võru noori korrastama Vabadussõjas langenud eesti meeste kalmusid, mis olid räämas ja unustusse vajunud. 21. oktoobrile kavandasid nad mälestusmiitingu, mis pidi toimuma linna piiril asuval kalmistul. Kuigi ürituse korraldajad olid miitingu eel kinni võetud ning kroonusse saatmiseks Tallinnasse sõjakomissariaati toimetatud, see kohaletulnuid enam ei peatanud.

Rahvas tungis miilitsaahelikust läbi ja suundus Vabadussõjas langenute kalmudele. Ühel hetkel ilmus välja rahvuslipp, millega suunduti kesklinna poole. See oli esimest korda okupeeritud Eesti ajaloos, kui okupandid ja nende kohalikud sabarakud ei söandanud sinimustvalget rahva käest rebida.

Oli veel aeg, kui Vene imperiaalvõimu vastaseid karistati kõrgkoolist väljaviskamise, töökohast ilmajätmise, hullumajas ravimise ja okupatsiooniarmeesse saatmisega. Ometi kogunes Ain Saare, Argo Männimetsa ja Meelis Ivaski korraldatud esimesele üldrahvalikule nõukogude-vastasele meeleavaldusele umbes neli tuhat inimest. Peeter Reemann oli üks neist, kes meeleavaldusest osa võttis ja oma kätes ka rahvuslippu kandis.

Reemann meenutab: „Olin 18aastane aastane töölisnoor. Ma ei tea, kas see oli poisikeselik lollus või julgustükk. Lapsest saadik teadsin, kes on Konstantin Päts, ja minu isakodus seisis kapiotsal pisikene sinimustvalge vimpel. Vanaema rääkis meile vanadest asjadest ja mäletan, kuidas vanaisa kruttis raadionuppu, et Ameerika Häält kuulata. Neljandas klassis joonistasin koolitunnis purjekale sinimustvalge lipu. Pensionieas õpetaja soovitas mul lipp teha teist värvi. Nii siis sai sinimustvalgeks puri.“

Reemanni sõnul üritati teda kui töölisnoort koguni Vaba-Sõltumatu Kolonni koputajaks värvata. Ta leiab: „Tegelikult tegi miilits endale karuteene, sest eelseisvast kogunemisest teada saades käidi koolides rääkimas, et sinna minna ei maksa. Miilitsaahelik oli surnuaia ümber piiranud. Miilitsaid, KGB agente, rahvamalevlasi ja koputajaid oli kohal neljasaja kandis. Kel oli küünal või lilleõis käes, see lasti reeglina läbi. Surnuaia juures seisid miilitsate kollased „sidrunid“ ja hallid „rongad“, juhuks kui kedagi peaks ära toimetama. Ootel oli ka  surnuaia kõrval asuv sõjaväeosa.“

Reemann tõdeb, et mõistagi võinuks asi ka õige hulluks minna, kuid meeleavaldust siiski verre ei uputatud. Küll tuli rahva ette üks punavõimude asjapulk, kes kutsus inimesi üles koju minema. Just see andis võimaluse ka meeleavaldajatel talle vastunõudmisi hõigata. „Kui saadi teada, et kogunemise organiseerijad on kinni võetud, siis nõuti nende vabastamist. Ühtlasi nõuti sukkpükse ja suitsuvorsti,“ meenutab ta.

Kesklinna suunas liikuma hakanud rahva seas käis sinimustvalge ühe käest teise kätte. Kolonn peatus parteikomitee ja sõjakomissariaadi ees. Mõlema hoone akendesse lendasid pudelid ja kivid.

Miitingu peaorganiseerijal Ain Saarel aga vedas, sest rahva nõudmisel pääses ta Vene sõjaväest ning talle anti valida, kas Rootsi või Rootsi kardinad. Mõistagi valis noormees vangla asemel heaoluriigi ning tal tuli järgmisel aastal Eestist lahkuda.

Võru veri ei värise

Reemanni sõnul oli rahvamiitingul seda suurem kaal, et see oli tõeliselt spontaanne. „Tagantjärele tundub isegi uskumatu, et ühe väikese Eesti linna rahvas sai sellise suure asjaga hakkama. Kahju on ainult, et see sündmus hakkab ajaloohõlma vajuma. Seepärast võtsin endale väikeseks missiooniks, et ma ei jäta ühtegi aastat vahele ja käin 21. oktoobril Vabadussõjas langenute mälestusmärgi juures. Eelmisel aastal seisin seal üksinda, tänavu olime kuuekesi, kusjuures üks oli minu poeg,“ räägib ta.

Reemann hoiab järjepidevust, sest loodab, et ühel päeval pannakse Eestile nõnda märgiline päev linna või riigi poolt kalendrisse. „See võiks olla päev, kui Võrus ja ka Eestis laiemalt räägitaks toonastest sündmustest. Et meie lapsed teaksid. 2007. aastal toimus meil 21. oktoobril ju isegi tõrvikurongkäik ja president Ilves käis võrulastele oma lugupidamist avaldamas,“ tõdeb ta.

Tänavu seisis vabadussõjas langenute mälestusmärgi kõrval ka Kalmer Vainlo. „See on ilmselt tõsi, et Vaba-Sõltumatu Kolonni koolipoisieas liikmetel puudus kogemus ja nad ei osanud karta. Töötasin toona maaparandusvalitsuses jaoskonnajuhatajana. Anti küll mõista, et mind nähti miitingul, aga aeg oli juba nii kaugel, et töökohast ma ilma ei jäänud. Olen alati öelnud, et 21. oktoober võiks olla kalendris kui Võru linna suursündmus. Tahteväljenduspäeva mittetähistamine on omavalitsuse suur viga, ei ole ju ühelgi Eesti linnal sellist sündmust ette näidata,“ leiab ta.

Vabadusvõitleja Jüri Kukega trellitatud ümberkasvatamisasutust jaganud põline võrulane Jüri Luik käis samuti Vabadussõjas langenute mälestusmärgi juures. „Võru linnavalitsuse kodulehel oli küll igasugu muid üritusi, aga märgilise tähtsusega päevast ei halligi. Sellel aastal viibis president siinkandis kuu aega, aga ta ei pidanud vajalikuks seda päeva isegi ära märkida. Meie, kohaletulnud leidsime, et järjest rohkem on hakatud seda algsündmust maha vaikima,“ tõdeb ta.

Jutlustaja Jüri Pallo oli kolonniga seotud selle algusaegadest peale, aga legendaarse sündmuse ajal oli Tallinnas, kus ta sellal õppis usuteaduste instituudis. Tänavu 21. oktoobril tuli ta Vabadussõjas langenute mälestusmärgi juurde koos naisega. „Sellist sündmust peaks vähemalt oma kodulinn meenutama,“ leiab ta.

Võru abilinnapea Sixten Sild ütleb, et kuna 1987. aasta sündmus oli rahvaalgatuslik, siis võiks seda ka meeles pidada just rahvaalgatuse korras. Samas nendib ta, et linna kalendris võiks see sündmus olla küll.