Jalkafänn Keränen: nutsin, nagu oleks mu ema surnud, aga need olid põlvkondade pisarad (4)

Ta ei salga, et valas pärast aastatepikkuse ootuse täitumist metsikult pisaraid: „Nutsin nagu oleks mu ema surnud. Ma ei suutnud täna hommikul telefonis oma tütrega rääkida. See võit on minu jaoks palju tähtsam, kui see, kas mina saan Nobeli preemia või mitte. See on ülim emotsioon. Kui nutsin, siis mõistsin, et need on põlvkondade pisarad. See on meie võit!“

Kui soomlased ootasid finaalturniirile pääsemist 81 aastat, siis Keräneni isiklik ootus on väldanud 45 aastat. Ta oli staadionil omadele kaasa elamas ka 1997, kui unistus MM-valiksarjas play-off'i jõudmisest kustus alles Ungari koondise üleminutiväravast.

Keränenil on oma teooria, miks varasemad põlvkonnad, kuhu kuulusid muuhulgas sellised suurnimed nagu Jari Litmanen ja Sami Hyypiä, alatasa suurturniiride ukse taha jäid.

„Minu generatsioon koosneb põdejatest, ka 97. aastal läks asi pekki, kuna vennad olid poolkõvad,“ sõnab ta. „Praegune põlvkond enam ei põe, nad lihtsalt teevad. Meie vanainimestena tahame, et noored oleksid tublid. Nad tegid ära selle, mida oleme ise kogu aja oodanud. Olen nende saavutatu üle kordades õnnelikum, see ongi jalgpalli maagia."

Kirjatsura sõnul oli praeguse koondise võtmesõnaks ühtsus. „Kui mult küsiti, et kes oli Soome parim mängija, siis vastasin, et Jukka Raitala, sest temast ei räägi keegi. Ta on kaitsemängija, kes lihtsalt teeb oma tööd. Tulemuse teeb alati meeskond, mitte keegi persoon Helsingist, Põlvast või Pärnu-Jaagupist," leiab Keränen. 

Armid, mis kaunistavad

Mõistagi ei kustuta Markku Kanerva hoolealuste saavutus varasemaid pettumusi, kuid nüüd saavad soomlased oma vanu haavu näidata uhkusega. „Need kaotusarmid on minu jaoks aumärgid. Ordenitest on mul ükskõik, õiged aumärgid tulevad välja saunas. Need armid, Ungari ja teiste mängude näol, on jäljed sellest, et oleme võidelnud. Need on minul ja kogu riigil näos ning teevadki mehest mehe.“

Lõpetuseks, kuhu paigutab jalkausku Keränen vutikoondise saavutuse võrdluses hokimeeste MM-tiitli või Eurovisioni võiduga? „Mind see gendomeeste värk ei huvita,“ kostab ta selle peale. „Nii ütlevad jalkafännid nende tüüpide kohta, kes kepiga musta junni taga ajavad. Ma ei võta selle mängu nime suhu.“

Aga Eurovision? „Ma pole sellisest lauluvõistlusest midagi kuulnud,“ jätkab ta muheledes. „Kunagi Pariisis küsiti minult, et kuidas on Eesti suhted Venemaaga. Pärisin vastu, et mis riigist nad räägivad? Russia? Kus see veel on? Pole kunagi kuulnud. Andke andeks, ma tõesti ei tea. Jalkamehena mind teised asjad praegu ei huvita.“