Olen Aseris kooliõpetaja ehk müttan hommikul kaheksast lõunal kahe-kolmeni. Siis on mul Viru-Nigulas väikesed korvpallihundid, kellega teen trenni kolm korda nädalas ja lisaks veel Karud, kellega rassisime kaks korda nädalas. Pluss nädalalõpud.
Kunagi 35 aastat tagasi alustasin sama koormusega, aga praegu, kui jõuad öösel kell üks Tartust koju, siis pole eriti mugav vanurina järgmine hommik kooli minna. Enda tervise suhtes polnud lõpetamine sugugi paha käik.
Seda, kas see tähendab, et mind enam meesteklassis väljaku kõrval ei näe, ma hetkel öelda ei oska. Nagu öeldakse, never say never ehk mine sa kurat tea, aga praegu tundub küll nii. Ma vaatan õudselt palju kossu: NBA-d, Euroliigat, VTB-d, see on mulle palju mugavam, kui enda tahtmise meestele peale surumine.
Kokkuvõttes pole ju vahet, kas ma tulen Rakvere Tarvaga hõbedale või teen junsudega trenni. Nemad on ikka rahul. Võib-olla on see isegi parem, et ma andekaid poisse koolitan, äkki leian enne surma veel mõned Müürsepa-sugused üles. Vot see on see hasart, mis kutsub seda kõike tegema!
Muidugi uut Müürseppa on raske leida, kui mitte võimatu. Olen aastakümnete jooksul aru saanud, et teist sellist venda ei tule. Ausõna! Selliseid mehi sünnib 50 aasta jooksul vaid korra.
***
Lisaks minule on vabaagent ka Alar Varrak. Kahju, et tal Venemaal nii läks, aga Alar on tore poiss. Meil on Eestimaal üldse ühe või kahekäe sõrmedel võimalik lugeda neid treenereid, kes võiksid sellisel tasemel asju proovida. Alar on arukas poiss ja küll ta leiab omale õige koha ja tegemised.
Igal treeneril on omad plussid ja miinused. Nagu üks ameeriklane mulle ütles, et treeneritel peavad olema kolm põhikomponenti: rünnak, kaitse ja motiveerimine. Mulle ütles ta, et olin aegade parim motiveerija. Kui kolmest üks on puudu, siis on raske head tulemust teha. Kui kaks on puudu, siis on veel raskem. Aga mõned tegutsevad muidugi ka nii, et mitte midagi pole.
Alari puhul pole mõtet tulemuste üle kaagutada, kui tiim on selline nagu on. Kõvemadki tükid sealt lennanud. Oluline on olla seal VTB-supis sees, sest siis võib saada kuhugi. Jalgpallis ka ei võetud Voolaidi Pochettino asemele, Mourinho läks sinna.
Lisaks, kui vaatad, kuidas praegu Željko Obradovicil või Steve Kerril läheb... Neil on ka justkui mingi omadus puudu. Aga see omadus on see, et sul kas on väljakul mängijaid või mitte. Alles seejärel loeb, kas sa oskad nendega ka midagi teha. Võid ju hästi toimetada, aga kui mehi pole, siis ei tee sa midagi!
***
Kalev/Cramost rääkides, siis minu arust on Roberts Štelmahers ikkagi aegade parim treener. Ma oled seda varemgi välja hõisanud. Tema karisma mõjub kuttidele hästi ja nad mängisid alguses kõvasti paremini, kui olid võimelised. Neil lihtsalt tekkis see õige sünergia, aga nüüd on väsimus peale tulnud.
Lisaks, nad otsivad jätkuvalt korvi alla pikkasid. Uued mehed on hea rütmi segamini peksnud. Kui Kangur-Kitsing-Jõesaar mängisid, siis see trio toimis hiilgavalt, aga need lisandunud mustad poisid, nad pole asjalikud.
Et saada hea mängija korvi alla, see maksab palju raha. Seda aga Kalevil praegu pole, mistõttu mängivad nad pimesikku. Mina tegin seda 18 aastat – ostadki vendi pimesi, kuu aja möödudes saad teada, et tal on viis puudujääki ja siis lööd minema.
Lisaks võtavad nad Eesti poistelt mänguaega ära! Meie omad on muidugi ka kahvatumaks läinud: Dorbek eriti, Jõesaar on nagu on. Sokku mängitaks ma võib-olla rohkem, kuna ta on kindel mees. Aga rohkem mehi praktiliselt polegi, sest Paasoja, Kurbas ja Raieste on kõmmutanud selgelt lati alt läbi. Nendest võinuks rohkem saada, sest kui sealt abi ei tule, siis jääbki kodumaine brigaad väikeseks.
Andres Sõber jagab Õhtulehes korvpallimõtteid iga kahe nädala tagant.
Kommentaarid