Spordiblogi

Kaarel Täll | Kas Eesti vajab jalgpallirevolutsiooni? (26)

Kaarel Täll, 24. november 2019 21:07
MÕTTEAINET JAGUB: Visionäär ja alaliidu juht Aivar Pohlak arutab jalgpalliasja ühes peaminiser Jüri Ratasega.Foto: Erki Pärnaku
Spordis loeb emotsioon. See on kõige alus nii sportlaste kui ka pealtvaatajate jaoks. Emotsiooni surm tähendaks ka spordi surma.

Olen peaaegu terve teadliku eksistentsi elanud jalgpalli sees. Kõigepealt tagusin suvalistes kesklinna hoovides palli vastu seina. Kui seina polnud, joonistasime paekivitükiga asfaldile neli ruutu.

Samal teemal

Algklassides läksin trenni, kus kohtusin ülivingete treeneritega. Nemad ilmselt tegidki jalgpalli minu jaoks emotsionaalseks. Trennid olid kihvtid ja läksin sinna alati hea meelega. Isegi koolipäev läks kiiremini, kui teadsin, et õhtul on jalka.

Selle emotsiooni pealt olen eelmise sajandi lõpust alates osalenud eri tasemete Eesti meistrivõistlustel. Igal hooajal. Noorteliigade järel tulid meeste teine ja kolmas liiga, siis juba viies ja neljas liiga, väikesed ja suured karikavõistlused. Klubi juubeli puhul mängisime Lilleküla staadionil FC Flora vastu. Tohutu hulk matše ja elamusi.

Selle aja jooksul tekkis omakorda sõprusringkond, kus jalgpallist hoolitakse kõvasti üle keskmise. Me saame pühapäeviti kokku, tõmbame selga ühesugused valged särgid ja anname kuuma. Miks? Sest see annab emotsionaalse laengu. Olgu selleks võit, kaotus või lihtsalt liikumisest saadav hea enesetunne. Ka pühapäeva õhtul läbipekstud tundega diivanil vedelemine on tegelikult mõnus.

Viimase viie või veidi enama aasta jooksul on sellessamas jalgpallientusiastide seltskonnas toimunud kurb muutus – hulk inimesi ei jälgi enam Eesti koondise tegemisi. Sinisärgid on meie vutipüramiidi kõige teravam tipp. Selle satsi iga mäng mõjutab mingil määral ülejäänud jalgpallikogukonda. Kõik need noored ja vanad, kes nädalavahetustel sadades üle Eesti toimuvates matšides väljakule jooksevad, sõltuvad emotsionaalsel tasemel kuidagi Eesti meeste koondisest saadavast tundest.

Ka kehv emotsioon on ju tegelikult tähtis. Vähemalt ei jäta asi külmaks. Aga kui halbu hetki on liiga palju, tuleb lõpuks mandumine. Otsisime alates 2012. aastast hetki, millal Eesti koondis meile päriselt midagi ilusat pakkus... Läks keeruliseks. Esimese hooga meenusid 2 : 2 viik Hollandiga ja 3 : 0 võit Horvaatia üle. Lisaks mõned ilusad väravad. Ja siis pidi hakkama juba väga hoolikalt meenutama, millal koondis veel midagi ülikihvti saavutas.

Paar aastat tagasi vaadati mu sõpruskonnas kõiki Eesti koondise mänge. Nüüd enam mitte. Või siis vaadatakse matš ära, aga omavahel enam asja ei arutata. Äsja kuulsin ühelt sõbralt, et tema ei jälgi koondist juba mitu aastat. See olevat ajaraisk. Ja talle, kurat, meeldib jalgpall väga!

Lisan, et ise olen fännina veel selles paadis, kes jaksab uskuda ilusamasse tulevikku. Ajakirjanikuna muutub uskumine üha keerulisemaks. Mingi elevus on veel sees, et äkki täna on meie päev. Aga kas ühel päeval võib tulla ka minu jaoks piir? Ma tõesti loodan, et mitte. Samas näen üha enam inimesi, kelle jaoks hakkab ebameeldivate emotsioonide anum täis saama.

Meile on mitukümmend aastat järjest proovitud selgitada, et varsti tulevad noored peale ja siis hakkab paremini minema. Tean, et jalgpalliliidu inimestele tähendaksid head emotsioonid veel rohkem kui tavalistele vutisõpradele. Aga kuskil on midagi täiesti valesti. Kus? Ma ei tea täpset vastust.

Viimase aja vestlused nii tippu kuuluvate jalgpallurite kui ka neljanda liiga harrastajatega tekitavad tunde, et heade emotsioonide loomiseks tuleks rohkem riskida. Kogu see tasakaalukalt ehitamine on meid ju edasi viinud, aga Euroopa kihutab eest ära.

Karel Voolaidi koondis riskib ehk veidi rohkem ja teatud vastaste puhul julgeks taas kindlasti heale emotsioonile loota. Aga viimase viie-kuue aastaga tehtud kahju on raske tagasi teha. Need samad, kes ei viitsi enam koondisest hoolida, ei tule kohe tagasi.

Keegi neist ei süüdista Magnus Pehrssonit, Martin Reimi ega Voolaidi. Igaüks saab aru, et jalgpalli püramiidi tipp on täpselt nii tugev, kui selle alumine osa võimaldab. Äkki oleks usu taastamiseks vaja hoopis teistmoodi riske võtta, kui Erik Sorga algkoosseisu lülitamine või Hollandi surve all lühikese söödu lükkamine?

Ma tõesti loodan, et alaliidus mõeldakse toimuva pihta ülikriitiliselt. Riskida saaks näiteks katusorganisatsiooni personali muutmisega. Tuua piiri tagant eksperte, kes äkki vaataksid meie inimeste tehtule hoopis teise pilguga. Nii ei saa jätkuda, et eelmainitud jalgpallisõbrad Eesti vutist võõranduvad. Äkki vajab meie jalgpall korralikku raputust? Revolutsiooni selle kõige paremas mõttes. Praegu kõnnitakse juba aastaid väga õhukesel jääl.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee