HUVITAV! Magnus Kirt nooruse vigadest, isast ja õlavigastusest: väga kerge on olla tipus, kui kõik on hästi

Kirt loodab, et kõige hullem periood on vigastuse mõttes läbi ning jätkuvalt on tema ja ta tiimi eesmärgiks võistelda järgmisel suvel Tokyo olümpial. "See sunnib igal hommikul trenni minema," ütles sportlane ja lisas, et praegust taastumise ajakava vaadates tundub, et taastumine kulgeb edukalt.

Dohas hõbeda võitnud Kirdi sõnul on tegemist suuresti psühholoogilise vigastusega. Samas on ta arstidelt ja füsioterapeutidelt saanud sõnumi, et kui tema õlg on saavutanud sajaprotsendilise liikuvuse, pole trauma kordumise ohtu. "Väga kerge on olla tipus, kui kõik on hästi," leidis Kirt. "Võib-olla paneb vigastus mind nüüd teistmoodi proovile – pean raskustest üle saama."

Tõrvast pärit Kirt ei rääkinud rahvusringhäälingu saates vaid spordist. Ta õpib TalTechis majandust, kus tal on tegemata ainult lõputöö. Tänavu Eesti rekordi 90.61 peale viinud odamees tunnistab, et Tallinnasse kolides pidi ta harjuma uue eluga.

"Tõrvas elades käisin koolis, tulin koju, sõin kõhu täis ja sõitsin isaga Valka trenni. Üheksa paiku õhtul jõudsime tagasi koju, õppisin midagi, sõin ja nii päevast päeva. 

Tallinnasse tulles oli ülikool, oma korter, elu muutus [sportlase vaatevinklist] ebaprofessionaalseks – videomängud, kaua üleval olemine ja kiiresti trenni tegemine. Need olid nooruse vead."

Kirdi üks suuremaid toetajaid on olnud tema isa, kes on nüüd kahjuks meie seast lahkunud. Peeter Kirt viis Eesti kelgutamiskoondise kahel korral olümpiale ning toetas poja soovi saada tippsportlaseks.

Tänavuste suurepäraste tulemustega – Doha MMi hõbe, Teemantliiga üldvõit, võimas Eesti rekord – tõusis Kirt meie spordisõprade üheks suureks lemmikuks. "Mulle väga meeldib, kui inimesed kaasa elavad ja rõõmu tunnevad ning ma suudan neile häid emotsioone pakkuda.

Tähelepanu pole minu jaoks koormav, sest oleme [koos tiimiga] proovinud kontrollida hulka, kui palju seda saame. Pigem püüame rahvale näidata tulemusi ja võistlusi," sõnas Kirt.

Muide, viimasel paaril aastal on tal kombeks kaks-kolm nädalat enne tiitlivõistlusi meediat mitte jälgida. Miks? "Mitte, et ma kardaks pingeid, sest panen endale alati suuremad pinged peale, aga minu arust pole mõtet iga päev enda kohta midagi lugeda ja elada neid emotsioone läbi, enne kui võistlus käes on."