Kaarel Täll | Vaikimise õppetund (14)

Andrus Veerpalu võitis suvel Alutagusel oma vanuseklassis rullsuusavõistluse. Ta naasis justkui normaalellu, kuid Eesti Päevalehe intervjuupalvele vastast ta üheksa sõnaga: „Ei, ma ei räägiks. Ega mul polegi midagi rääkida.“

Andreas Veerpalu avalike sõnade arv on samuti kasin. Ta tegi märtsis kirjaliku avaliku pöördumise ja tunnistas antidopingu reeglite rikkumist. Sportlane lisas, et ei soovi ajakirjandusega suhelda. Tõsi, ema Angela ütles märtsis TV3-le, et poeg astub kindlasti kaamerate ette.

Käes on detsember. FIS määras Alaverile ja kahele Veerpalule nelja-aastased võistlus- ja suusatamises tegutsemise keelud. Seda on võimalik veel edasi kaevata. Alaver kannab Eestis tingimisi vanglakaristust. Uurimised jätkuvad nii Austrias kui ka Saksamaal. Uued uudised on ukse ees. Spordipettus võib piiri tagant kaasa tuua karme karistusi.

Üksikud sõnad ehk peaaegu vaikimine annab kindlasti edasi inimeste valu ja segadust. Taamal elavad aga oma igapäevaelu Karel Tammjärv ja Algo Kärp.

Tõendatud rikkumine oli ju kõigi jaoks üsna ühesuguses kategoorias: FIS määras kõigile sama karistuse. Neli aastat. Aeg lendab kiiresti ja ühel päeval on nad oma karistused kandnud ja oleksid justkui taas legitiimsed suusamaailmas tegutsema.

Kõik nad on spordipetised. Juriidiliselt üsna sarnased, kuigi võib eeldada, et vanemate meeste südametunnistus on ilmselt mustem. Aga kõige selle taustal on huvitav võtta arvesse Eesti spordikogukonna sisetunnet.

Ilmselt on dopinguteema üle arutletud igas eestlase perekonnas. Peaaegu kõik, kellega olen isiklikult suhelnud, tunnistavad, et Tammjärve ja Kärbi puhul on see sisetunne helgem. 

Esimene neist astus avalikkuse ette juba Seefeldi MMil toimunud pressikonverentsil. Mõni kahtles tema sõnavõtu üdini läbivas aususes, aga selles kõiges oli vähemalt mingi siirus. Ta rääkis oma versiooni. Ja elab nüüd tavalist elu. Pööras uue lehekülje. Käis muu hulgas oma lugu jagamas ka suurel noorsportlastele ja treeneritele mõeldud koolitusel. Selgitas ja hoiatas.

Kärp võinuks vaikida, aga kasutas pärast dopinguskandaali lahvatamist võimalust ja tunnistas oma teod üles Õhtulehe veergudel. Nüüd käib ta tööl ja elab oma elu. „Kõik eksivad. Kes teeb suuremaid, kes väiksemaid vigu. Tore, et on inimesi, kes andestavad. Töö on väga väljakutsuv ja väga motiveeriv. Elus on uus eesmärk ja rutiin on tagasi tulnud. See kõik on positiivne. Kui asja ka lõpetanuks saab, siis saab täielikult uue lehekülje keerata,“ ütles ta oktoobris Õhtulehele.

Kõik viis meest olid justkui sama pettuse peal väljas, aga jätkulood on erinevad. Andreas vaatas Alutaguse suusavõistlust, kapuuts peas, ja peitis end. Samas võib vähemalt sisetunde pealt eeldada, et Kärp ja Tammjärv saavad ilma peitusemänguta igapäevaasju ajada.

Vaikimine on loomulikult üks eneseväljendamise viisidest. Ja sellest saabki välja lugeda palju, kuid igaüks tõlgendab seda omamoodi, luues oma enda tõe. Isegi kui Angela Veerpalu ennustus poja kaamerate ette astumise asjus täide läheb, on meie dopingupatuste lugu igas eluvaldkonnas tegutsevatele inimestele väga õpetlik. Igaüks võtab kaasa omad tarkused.

Alanud suusatalv toob uued ja loodetavasti positiivsed emotsioonid, aga kuskil taamal kõlab endiselt kolme mehe vaikimise kaja. Kogu Eesti spordirahva huvides tuleks suud puhtaks rääkida ja Tammjärve ning Kärbi tuules normaalsesse maailma naasta. Nad tõestasid pigem edukalt, et õudne lõpp on parem kui lõputu õudus.