SIHIKUL: Euroopa Komisjon soovib keelustada keskkonnale ohtlikud pliikuulid, kuid nii sattus püssitoru ette ka laskesuusatamine. Foto: AFP/Scanpix
Talisport
4. detsember 2019, 22:00

Euronormid ähvardavad laskesuusatamisele vee peale tõmmata

Uus laskesuusahooaeg sai nädalavahetusel oma kauaoodatud avalöögi, kui biatleedid tabasid märke Östersundi MK-etapil. Taliala tagatubades käis samal ajal tulevikku silmas pidades kibe töö, sest niisama istudes võib palavalt armastatud ning närvekõditavat ala kahe aasta pärast oodata trööstitu lõpp. 

Nimelt on Euroopa Komisjonis ettevalmistamisel seadusemuudatus, mis keelaks 2022. aastast plii kasutamise välitingimustes. Kuigi ametnike põhiprobleem on pliikuulidega (tahtmatult) keskkonda reostavad jahimehed – Euroopa keemiaagentuuri (ECHA) väitel satub igal aastal loodusesse 14 000 tonni pliid –, võivad nad raskmetalli keelustades valusa põntsu panna ka sama laskemoona kasutavale laskesuusatamisele. 

Kui suures plaanis võivad pintsaklipslaste ja keskkonnaaktivistide kavatsused olla head ja arusaadavad, siis paljude arvates võtab Euroopa Komisjon säärase muudatusega biatleedid ebaõiglaselt kahvlisse. Erinevalt metsas müttavatest jahimeestest ei jäta laskesuusatajad kuule loodusesse vedelema, vaid päästikule antakse valu ainult piiratud tingimustes ehk lasketiirus. 

Eesti laskesuusatamise föderatsiooni peasekretär Hillar Zahkna sõnab, et sellele üritab rahvusvaheline laskesuusaliit (IBU) ka rõhuda. „IBUs käib töö selle nimel, et neid protsesse mõjutada ja selgitada, et laskesuusatamine ei kujuta loodusele ohtu,“ sõnab ta. 

Kui teed, siis vastuta

1992. aasta MMi pronksimees ei oska öelda, kui palju on ühel väikesel spordiorganisatsioonil Euroopa mastaabis sõnaõigust, kuid peamine on rõhuda enda nullkulule pliireostuses. „IBU on seisukohal, et selle plii, mida me tekitame, suudame ka ise kokku korjata. Trennis pabermärkidesse lastes on meil kuulipüüdjad, millega korjame kõik plii kokku. Ka metallmärki lastes on võimalik mitte väga suurte investeeringutega tiirus kogu metall kokku korjata,“ jätkab endine koondise peatreener.

Kui keegi mõtleb, et mis see kerge harjaga pühkimine ära ei ole, siis näiteks Norras Sjusjöenis asuvas suusakeskuses koguti mullu tiirust kokku ligemale üheksa tonni kuule. Lisaks tuleb arvesse võtta ka pliipuru kadu, mis tekib, kui kuul lendab vastu metallmärki ning väikesel määrab puruneb. 

„Mingi kadu tõesti eksisteerib ja see lendab laiali, kuid mitte lasketiirust väljapoole kilomeetri kaugusele. See jääb ikkagi sinnasamasse märklaua lähedusse, betoonalusele,“ selgitab Zahkna ning lisab, et tegelikult on ka sellele probleemile lahendus. Tõsi, see nõuab priskemat rahakotti. 

Norras töötati aastaid tagasi välja täiselektrooniline märklauasüsteem Megalink, kus kuul ei lenda mitte vastu metallplaati, vaid märgist „läbi“. „Seal on kummist materjal ja kui kuul selle läbib, siis on neljas nurgas heliandurid, mis fikseerivad kuuli täpse asukoha,“ teab Zahkna öelda. MK-sarja säärane süsteem veel jõudnud pole, kuid aste madalamal ehk IBU karikasarjas on seda juba testitud. 

Praegu on tiirudes peamiselt kasutusel metallmärgid, kuid tulevikus võivad need asenduda kummiga.  Foto: Aldo Luud

Norras Baerumis on ülalkirjeldatud loodussõbralik lahendus kasutusel juba aastaid – omavalitsus keeldus teisiti laskesuusabaasile ehitusluba andmast – ning sealse suusaklubi esimehe Andreas Hallingstadi sõnul koguvadki nad kokku kõik kuulid. 

Et kohalike rangetele keskkonnasoovidele vastu tulla, mõõdavad nad nii suusabaasi pinnases, selle vahetus läheduses kui ka ümbritsevates jõgedes regulaarselt pliitaset, mis püsib normide piires. „Oleme mõõtmisi teinud juba aastaid ega näe mingit saastet,“ lausub Hallingstad. 

Rohelisus maksab palju

Seega on roheline lahendus olemas, kuid sellel on oma hind. Kui metallmärkidest tiir on võimalik püsti panna ligikaudu 100 000 euroga, siis loodussõbraliku versiooni jaoks on vaja juurde vähemalt 50 000. See on kõigest soetamishind, millele lisanduvad hoolduskulud. Näiteks Beitostöleni kuulsas laskesuusabaasis olid kummimärgid lühikest aega kasutusel, kuid lõpuks loobuti neist kulude kokkuhoiu nimel. 

Endine IBU president Hans O. Kveli avaldas lootust, et kui sellisest muudatusest tõesti pääsu pole, paneb rahvusvaheline alaliit õla alla. „IBU on omadega piisavalt heal järjel, et saaks vajadusel võistluspaiku aidata,“ sõnas ta. 

Need lahendused tulevad aga kõne alla siis, kui laskesuusatajad jätkavad pliikuulidega kõmmutamist. Paraku eksisteerib seadusemuudatuse tuules ka oht, et sellise laskemoona tootmine lõpetatakse täielikult. „Siis lihtsalt neid padruneid enam pole ja ongi kõik. Aga võidakse keelata ka osaliselt, et jahinduse kaliibreid enam ei toodeta, aga spordi omi küll,“ toob Zahkna lauale erinevaid kaarte. 

Seetõttu otsitakse ka uusi võimalikke materjale, millest kuule teha. Zahkna sõnul on mingid alternatiivid ka praegu olemas, kuid paraku taandub kõik taas hinnalipikule. „Odavamaks ei lähe midagi. Need probleem pole esile kerkinud täna. Padrunitootjad on sellega tegelnud pikemalt, aga praegune vastus on endiselt see, et kõik alternatiivid on kallimad,“ sõnab Albertville'i olümpia sprindidistantsi 27. mees. 

Kuule tootva firma Nammo esindaja Endre Lunde sõnas nädal tagasi Norra rahvusringhäälingule, et nad on küll üritanud pliid asendada teiste metallide või plastiga, kuid senised katsetused pole toonud soovitud tulu. „Oleme uurinud ka väga eksootilisi polümeere ja metalle, kuid praegu on see veel kauge tulevik,“ sõnas Lunde ega hakanud uute materjalide hinda mängu toomagi. 

Hinnatõus ei heiduta

Praegu maksab iga treeningumoonaga tehtud pauk 0,10 ja võistlusmoonaga tehtud lask 0,30 eurosenti. Mis juhtuks, kui kuulide hinnad kahe- või kolmekordistuksid? 

„Kõik läheb samamoodi edasi. Eelarveliselt tuleks väike koormus juurde, aga kindlasti ei jääks me seisma. Meil on need kogused väga väikesed, eriti võrreldes laskurliiduga,“ tõi Zahkna mängu teise alaliidu, keda uus regulatsioon tugevalt puudutaks. 

Kui aga peakski juhtuma, et pliikuulid keelustatakse täielikult ning alternatiivi selleks ajaks ei leita? Mis saab laskesuusatamisest siis? Kas sportlastele pistetakse pihku laserpüssid? Norra teleeksperdi Ola Lunde arvates pole see reaalne: „See võib kõne alla tulla vaid linnavõistlustel. Oleme seda küll proovinud, kuid suurema eduta, sest lumesajus laser väga hästi ei tööta.“

Zahkna ei usu samuti lasertehnoloogia võidukäiku: „Kindlasti jäädakse päris kuulide peale. Neilt ära liikumine pole isegi päevakorral: küsimus on vaid uue kuuli materjalis, või selles, kas meile lubatakse erisus, kuna oleme võimelised kõik kokku korjama.“

„Tont pole üldse nii suur,“ jätkab ta laskesuusasõprade rahustamist. „Olin just Östersundis, kus IBU president Olle Dahlin ütles, et 2022. aastani ei juhtu midagi. Ise usun, et isegi pärast seda tuleb veel mingi üleminekuaeg, ehk selle kõige jaoks läheb veel kolm-viis aastat. Järsku ei juhtu meil midagi ja usun, et biatlon jääb kuuliga laskma ka edaspidi!“