USA ülikoolikorvpalli köögipool: poliitika, tohutu konkurents ja meeletud rahamäed

Suviti mitmete Eesti korvpallitalentidega rassiv Tomingas on lombi taha aidanud nii Matthias Tassi kui ka Leemet Böckleri. Esimene alustas tänavu Saint Mary's Gaelsis teist hooaega, teine siirdub samasse ülikooli järgmisel aastal.

Korvialune jõud Tass ja juhendaja leppisid tunamullu kokku, et Tomingas aitab mängijal USAsse pürgida. „Mul polnud ühtegi kontakti, aga kuidagi sattusin õigete inimeste otsa,“ tänab ta õnne. „Nad ei tahtnud otseselt Tassi värvata, aga olid head nõuandjad.

Ühe esimese asjana öeldi, et kui tuleb pakkumine väga heast koolist, pole see võib-olla pallurile sobiv. Noorel on vaja mängida. Kui istud neli aastat pingil, kas või kuulsas Duke'is, ja hakkad mängima, on üleminek keeruline. Tõsi, mõnel see õnnestub.“

Samas pole mõistlik valida ka liiga nõrka kooli. Tomingasele on räägitud, et kui mängija on kohe esimesel aastal põhitegija, on tehtud vale otsus. Näiteks Tass oli mullu Gaelsi rotatsioonis kindlalt sees, kuid liidrirollist võis ta vaid unistada.

Tomingase sõnul oli ka võimalus, et Tass jätab debüüthooaja ametlikult vahele ehk võtab redshirt'i – eestlane oleks Gaelsiga trenni teinud, kuid kohtumistest oleks ta eemale jäänud. Jutt sai siiski lõpu, kuna pallur suutis end tõestada meeskonnale vajalikuna.

Väge täis Briscoe

Tomingase sõnul on USA ülikoolisüsteemi suurimaks eeliseks aastatega välja kujunenud struktuur. Lisaks on hooaeg – mängitakse novembrist märtsini – piisavalt lühike, nii et aasta jooksul on võimalik arendada vajaka jäävaid elemente.

„Euroopas teed oma pika hooaja ära, saad võib-olla natuke puhata ja lähed siis koondisse, kus kõik ajavad tulemust taga. Mängija individuaalne areng unustatakse ära. USAs on see aga väga hästi paigas,“ ütleb treener.

Tõsi, nii siin kui ka sealpool lompi peavad korvpallihakatised toime tulema tohutu tambiga, mis teeb neile karuteene. Tomingas selgitab: „Varem või hiljem kipub see välja tulema vigastuste näol. Näiteks LeBron James (paljude arvates maailma parim korvpallur – toim) on öelnud, kuidas see on ebainimlik, et tema lastel palutakse mängida mitu kohtumist päevas. 

Miks saavad NBAsse minevad talendid kohe vigastada või mängivad vähe? Nad on nii ülekoormatud. Kui lähed meeste vahele ja pead aastas tegema 80–100 kohtumist, lähedki katki.“

Seda, kui head on USA paremad ülikoolitiimid mängulises plaanis Euroopaga võrreldes, on muidugi väga keeruline öelda. Tomingas usub, et 25 paremat kõrgkooli on Eesti meeskondadest kindlasti tugevamad.

„Rääkisin paar aastat tagasi Isaiah Briscoega,“ meenutab Tomingas. 23aastane ameeriklane oli BC Kalev/Cramo üks liidreid ning jõudis Eestist otse NBAsse. Ülikoolikorvpalli mängis ta kuulsas ja tugevas Kentuckys koos mitmete maailma tugevaimasse liigasse valitud palluritega. „Briscoe ütles, et tema ülikoolisats oleks Cramot 40 punktiga võitnud.“

Treeneri sõnul on igas USA kõrgkoolitiimis 15 meest, kes on nõus profimängijaks saamiseks korvpalliparketi katki närima. Eesti meistrivõistlustel nii suurt sisemist konkurentsi pole, kuid see on ka arusaadav, kuna mitmed mängijad on poolamatöörid.

Kõik vajab harjumist

Euroopast USAsse minnes ei pea noored harjuma mitte ainult sealse eluolu ja kultuuri, aga ka erinevate korvpallireeglitega. Näiteks mängitakse ülikoolisüsteemis nelja veerandaja asemel kaks poolaega. 24 rünnakusekundi asemel on tiimi käsutuses pool minutit.

Erinevusi on veelgi. „Eelmine aasta Matthias kirus kogu aeg, et kui ta tikksirgelt ei seisa, on võimatu katteid panna, kuna kohtunikud vilistavad iga kord vea. Ka ründelauas anti kontaktid kergesti vigadeks,“ lausub Tomingas. „Samas rääkis ta ka seda, et esimese aasta mängijatele vilistataksegi kõik ära. Kui oled viimase aasta õpilane, saad jällegi võib-olla lihtsamalt vabaviskeid.“

Võistlushooaeg võib ju lombi taga lühike olla, kuid mõne kuu sisse on topitud nii palju kohtumisi ja reisimist, et jalgade seinale viskamiseks aega pole. Mängud on iga kolme-nellja päeva tagant, esimesel poolaastal peetakse konverentsiväliseid lahinguid.

„Ise valid, kellega mängid,“ alustab Tomingas selgitustööd. „Kui mina olen Saint Mary's ja tahan, et sa tuleks minu kodusaali, pean raha maksma. Summad on väga suured. Näiteks Kentucky maksis Evansville'ile veidi üle 81 000 euro ja see pidi veel väike tasu olema.

Ülikoolide eelarveid vaadates tunduvad need tohutud, eriti arvestades, et mängijatele ei või maksta. Aga pead teistele mängude eest maksma, eralennukid, tšarterlennud...“ 

Märtsihullusele ehk USA ülikoolikorvpalli tähtsaimale turniirile, kuhu pääsevad 68 tiimi, jõuavad 32 konverentside võitjat ja 36 satsi, kelle kiidab heaks valikukomitee. Kümneliikmelisse punti kuuluvad konverentsi juhid või ülikoolide spordiprogrammide pealikud.

„Gaelsi treenerid on aastaid seda süsteemi kirunud. Eks see ole ka natuke poliitiline – kellel on hästi suur publik ja saal, mõni andekas mängija. Valitakse ka selle järgi, kes rohkem inimesi televiisori taha toob,“ ütleb Tomingas. Kui Saint Mary's tahaks automaatselt Märtsihullusele jõuda, tuleb konverentsifinaalis suure tõenäosusega võita ülitugevat Gonzagat. Tegu pole võimatu missiooniga, kuna mullu tehti Gonzaga selg prügiseks.

Lõpetuseks tõdeb Tomingas, et USAsse minek on mängijate jaoks kõige loogilisem viis jõuda oma unistusele ehk NBA-le lähemale. „Saan rääkida vaid Leemeti ja Matthiase kohta. Kas latt on seatud liiga kõrgeks, näitab aeg.“