Spordiblogi

Deivil Tserp | Kas Ott Tänaku kõrval on jahukott? (17)

Deivil Tserp, 8. detsember 2019, 23:10
Martin Järveoja (vasakult teine) tähesära nautiva Ott Tänaku kõrval. Foto: AFP/Scanpix
Eesti aasta sportlaste, treeneri ja võistkonna valimine peaks olema sündmus, mis paneb nii asjaosaliste kui ka spordihuviliste näod särama. Paraku on see pidulik gala viimastel aastatel pakkunud üsna palju ebaõiglaseid, et mitte öelda tuld purskama ajavaid tulemusi.

Piisab, kui krutime ajaratta detsembrisse 2018. Mullu kuulutati aasta naissportlaseks Pyeongchangi taliolümpiamängudel neljandaks tulnud kiiruisutaja Saskia Alusalu, kes edestas Euroopa meistriks kroonitud epeevehklejat Katrina Lehist.

Minu targad kolleegid on juba pikka aega rääkinud/kirjutanud, et tegelikult ei valita enam parimat, vaid populaarseimat sportlast, lõppkoha saavutamisel olevat kaalukas argument sportlase aktiivsus sotsiaalmeedias. Ühtlasi on inetult väidetud, et tavainimesed ei tunne (tipp)sporti piisavalt hästi ja nad ajavad kõik pingeread lootusetult sassi.

Tegelikult on Viplala järel suurimad tinistajad just (spordi)ajakirjanikud. Kõige osavamalt on seda teinud mu toredad Eesti Päevalehe/Delfi ametivennad, kes nutavad ühe korra nädalas oma podcastis. Langesin ka ise propaganda ohvriks, kui nende eestkostel hakati lokku lööma, et rallisõitja Ott Tänak on aasta meessportlase valimiselt ebaõiglaselt eemale puksitud.

Neljas võim sai üllatavalt kiirelt oma tahtmise. Muidu kindlameelsed olümpiakomitee ametnikud lisasid Tänaku aasta meessportlase kategooriasse ja nagu ma juba mainisin, sattusin samuti liimile ning andsin oma hääle talle.

Šokist toibudes mõistsin, et nii nullisime Martin Järveoja rolli hiilgavate võitude saavutamisel. Jah, kaardilugeja kandideerib samuti selles kategoorias, kuid tema võiduvõimalus on olematu. Paraku näitame Järveoja jahukotina, mis on justkui auto tasakaalu hoidmiseks Tänaku kõrval.

Autoralli oli, on ja jääb võistkondlikuks alaks, kus tiimi edu nimel tegutseb nii piloot kui ka kaardilugeja. Minu meelest on praegu viimane aeg kustutada Tänak ja Järveoja aasta meessportlase nominentide nimekirjast ning jätta nad konkureerima aasta võistkonnaks.

Vaatasin tänavuste kategooriate nominente ja mu palgele tekkis külm hirmuhigi, sest jälle on mitu tähtsat saavutust jäänud kahe silma vahele. Sotsiaalmeedias on nii mõnigi spordiga suurepäraselt kursis olev inimene imestanult küsinud, miks pole aasta võistkonna kandidaatide kitsas ringis EMil neljandaks tulnud epeemeeskonda. Siinkirjutajale helistas endine teenekas kümnevõistleja ja avaldas nördimust, et välja on jäetud ka võistkondlikul EMil triumfeerinud mitmevõistluskoondis.

Paljud spordihuvilised saavad aru, et olukord on pehmelt väljendudes kehv, mängureeglites peaks kärmelt midagi muutma. Siiani on olnud otsustav hääl spordiajakirjanikel, ent meie kirju tsunft või vähemalt mõni liige on võimaluse korral otsinud intriigi.

Eriti rabava tulemuseni jõuti 1988. aastal, kui pärast leheneegrite susserdamist lükati auti korvpalli olümpiavõitja Tiit Sokk. Mõne sulerüütli arvates oli ta paha sportlane, et võitis kuldmedali kurjuse impeeriumi võistkonnas. Nende meelest oli palju parem valik kahevõistleja Allar Levandi, kes saavutas olümpiapronksi individuaalarvestuses, kuigi kandis samuti NSV Liidu vapiga dressi. Sokk tegeles tõesti võistkonnaalaga, ent mängujuhina oli tema teeneid selles ajaloolises kordaminekus võimatu ülehinnata.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee