Pilt on illustratiivne. Foto: Reuters/Scanpix
Doping
9. detsember 2019, 19:10

Eesti suusatajate „lemmik“ ehk veredoping on olnud kuum kaup juba kümme aastat (1)

Tänavu veebruaris jäid Eesti suusatajad Karel Tammjärv ja Andreas Veerpalu Austrias Seefeldis toimunud Põhja-suusaalade MMil vahele veredopingu kasutamisega. Uue uurimuse põhjal on meie suusameeste "lemmik" olnud sportlaste seas kuumaks kaubaks juba ligemale kümme aastast. 

Värske teadusuuringu käigus korduvanalüüsiti anonüümselt enam kui 3600 vereproovi ning kui nende tulemusi võrreldi sportlaste bioloogiliste passidega, selgus karm tõsiasi. Nimelt kasutas 24% kestvusalade sportlastest (käijad ning jooksjad, kes osalesid 800 meetri või pikemal distantsil – toim.) 2011. aasta Daegu kergejõustiku-MMil veredopingut. Kaks aastat hiljem Moskvas toimunud tiitlivõistlustel oli sama protsent 17. 

Teadlased avalikustasid ka anonüümse tabeli 18 riigiga, kus on näha täpselt, kui levinud veredoping on. Kõige hullemal juhul kasutas säärast petumeetodit lausa 89% ühe riigi sportlastest. 

Kui kaheksa riigi puhul dopingutarvitajate osakaal kahe MMi vältel vähenes, siis kaheksal puhul see paraku ka suurenes. Nii Daegus kui ka Moskvas oli ainult kaks riiki, kelle sportlased olid patust täielikult priid. 

Bioloogilised passid võeti Rahvusvahelise Kergejõustikuliidu (IAAF) poolt kasutusele 2009. aastal ning esimesed dopingukeelud, mis avastati just tänu geenidokumendile, väljastati kolm aastat hiljem. 

Tegemist on elektroonilise dokumendiga, mis jälgib hemoglobiini taset, hematokriti (vererakkude) ning punaste vereliblede hulka sportlase veres. Punased verelibled näiteks soodustavad hapniku sidumise võimet ehk parandavad kestvusspordialadel atleetide vastupidavust. 

Enam kui kümme aastat Eesti Antidopingu meditsiinilise eksperdina tegutsenud Sergei Iljukov selgitas Iltalehtile, et paljud riigid hammustasid bioloogiliste passide võtme läbi alles 2012. aasta suvel. See olevat tema sõnul ka põhjuseks, miks Moskva proovides oli veredopingu kasutajaid 17%, Daegus aga 24%. 

"Kui kasutad seda vähesel määral, siis toimub võnkumine normide piires. Aga kogenud ekspert märkab ka sellist muutumist," lausus praegu Soomes töötav Iljukov, kelle sõnul kasutatakse bioloogilist passi põhiliselt potentsiaalsete patuste välja sõelumiseks. "Alles seejärel hakatakse vaatama tervikpilti, kes on nende treener, kes mänedžer. Otsitakse kõike kahtlast."

Kuigi veredoping on olnud varasemalt võrdlemisi lollikindel viis enda tulemuste parandamiseks, siis Iljukovi arvates on see praegu juba minevik. Tema sõnul on kaasaegne kontroll muutunud juba nii tõhusaks, et massiivne dopingukasutamine pole lihtsalt enam võimalik. 
 
"Ma ei arva, et dopingu kasutamine oleks vähenenud, kuid sellest saadavad kasutegurid küll. Ja märkimisväärselt. Enne bioloogiliste passide kasutuselevõttu oleks võinud verd vahetada ka viie verekoti ulatuses, mis on võrdlemisi naeruväärne. Näiteks 5000 meetri jooksus võis nii saada tõesti lausa pooleminutilise vormiparanduse. 
 
Praegu käib kõik aga makrodoosides. Võib-olla kümme sekundit õnnestub sul seeläbi 5000 meetris kärpida, kuid enamasti pole see piisav, et võidumeheks saada," selgitas Iljukov.