Tuhkatriinu näeb päikest

“Ma ei tea, kas suhted treener Tatjana Partõkaga pidanuks teistsugused olema. Iga treener otsustab ju ise, kuidas ta ujujatega käitub. Aga uus treener Tiit Reiter saab probleemidest naljaga üle, ta ei pahanda mu peale, kui miski ei õnnestu. Nüüd olen vaba ja rahulik, pole enam pingeid, mis elu keeruliseks ja raskeks tegid,” arutleb septembris Tallinna tädi juurde kolinud Natalja vaikselt.

“Aga ma ei taha minevikust rääkida!” otsustab meie parim rinnuliujuja, kes sai sel suvel kuulsaks kui ainuke olümpiast kõrvale jäänud normitäitja. “Proovin minevikku unustada, see tuleb päris hästi välja. Ka ujujatulevikust ei taha ma rääkida, kes teab, äkki olen kahe aasta pärast abielus ja ema. Räägime tänasest!”

“Tuhkatriinu näeb päikest,” ühmab Nataljale katust pakkunud Kalevi ujumiskooli direktor Urmas Jaamul.

Natalja jääb Kohtla-Järve kalevlannaks, tema treenimiseks eraldatud summa kannab sealne spordikool üle Tiit Reiteri kontole.

Vennad Marko ja Raiko Pacheli ja Jana Kolukanova olümplaseks treeninud Reiter nõustus Nataljaga päeva pealt tööle hakkama: “Ta on imeline talent ja tal on varu - ujumistehnikat tuleb pisut muuta, jõudu ja vastupidavust lisada. Töökust ja asjalikkust jätkub, kohusetunnet ka. Kui Natalja on Tallinna ja uue kooliga kohanenud, hakkame koormusi tõstma.”

Kuniks Tiit Reiter Sydney olümpiamängudelt tagasi jõudis, harjutas Natalja Siiri Põlluveeru käe all.

“Minu meelest tundis Natalja siiatulekul kergendust,” arutleb Põlluveer. “Olime varem palju koos võistlustel käinud, ent siis piirdus meie suhtlemine “terega”. Nüüd muutus tüdruk rõõmsaks, siristas muustki kui ujumisest. Arvan, et tema ja treeneri vahel valitses pinge. Kui teda vanasti võistlustel õnnitlesin, küsis Tatjana: miks sa teda õnnitled, mitte minu tütart? Natalja oli teine number.”

“Tulin Tallinna eelkõige selleks, et haridust saada. Kartsin, et Kohtla-Järvelt korralikku kõrgkooli ei pääse. Olen mõelnud, et vahest otsin tulevikus töödki välismaalt, Eestis ei taheta ju venelasi eriti võtta. Vaadatakse, mis su nimi on, mitte seda, palju sa tead,” ilmutab tuleval nädalal 17aastaseks saav Natalja elukogemust.

Pealinnas on piiga kahtlused Kohtla-Järve õppetasemes süvenenud, ta võrdleb: “Kui kolm aastat tagasi eesti keeles õppima hakkasin, jäid tunnistusele ikka neljad-viied. Nüüd sain Tallinna Ühisgümnaasiumi tunnistusele palju kolmesid, füüsika oli päris kaks.”

“Papa ähvardas kahte nähes püksirihma välja tuua, aga leebus,” naerab ema Ljubov. “Me teame, et pärast eelmise aasta pikki välisreise olnuks Natašal siingi raske. Teame ka, et ta võtab õpikud koju tulles alati kaasa, tuubib vabatahtlikult.”

“Vanemad toetasid mu otsust Tallinna tulla,” on Natalja tänulik ja ema lisab: “Ega mu süda tema pärast eriti valuta, ta on nii tugev, et distsiplineerib vanemaidki.”

Tallinna Ühisgümnaasiumi direktor, ühtlasi füüsikat õpetav Kalju Schaffrik ütleb, et õpilane Natalja Hissamutdinova sai tema aines mitterahuldava hinde üksnes puuduliku keeleoskuse tõttu.

“Natalja ei saa paljudest füüsikalistest mõistetest eesti keeles veel aru, aga laiskust pole ma temas täheldanud. Loodan, et sportlase tahtejõud pääseb varsti maksvusele ning õppeedukus taastub,” on Schaffrik optimistlik.”

“Eks me kaalusime Natalja koolivõtmist päris põhjalikult,” räägib pedagoog. “Tuleb tunnistada, et eeldasime kolm aastat eesti koolis õppinult paremat keeleoskust. Praegu otsustasime, et eesti keeles pole mõtet teda teistega võrdsetel alustel hinnata, aga muudes ainetes suhtume kohe täie rangusega.”

Schaffriku sõnul suhtuvad klassikaaslased Nataljasse hästi ning aitavad tal kohanemisraskustest üle saada.

Natalja kinnitab: “Olen uute sõprade üle õnnelik. Ja praegu ma tunnen, et koolis on juba natuke lihtsam.”

“Sõja ajal nimetati sellist käitumist reetmiseks!” hüüatab treener Tatjana Partõka nuttu maha surudes. “Oleks Natalja tulnud ja nõu pidanud, me leidnuks lahenduse! Aga ta pani mu fakti ette: läheb Tallinna ja kõik! Ei tänu, ei vabandust, ei hüvastijättu!

Mind polnud ühel hetkel enam vaja, ju tundus Natašale, et kõik, mis ma tema heaks tegin, oli lihtsalt mu kohustus,” ei püüa treener sügavat solvumist varjata.

“Ma ei öelnud, et lähen Tallinna treenima, ütlesin, et lähen õppima,” selgitab Natalja. “Treener reageeris nii, nagu oleks maailma lõpp käes. Ei taha ta sõnu korratagi. Minu ema peale karjus ta ka. Ma saan vihast natuke aru, aga mis seal vahet, kas lahkusin nüüd või lahkunuks kolme aasta pärast. Tahtsin, et meie vahele jääks head suhted, aga mina ütlesin üht, tema raius teist vastu - arvas, et olen tema peale käimata jäänud olümpia pärast pahane. Ei ole!”

Tallinna treenerite arvamus, et ehk hoolis ta oma tütrest, olümpial käinud Elinast rohkem kui Nataljast, võtab treener Partõka ohkama: “Natalja tulemused olid ju kogu aeg paremad! Pigem võinuks siis ette heita, et jätan oma tütre unarusse. Ja Natalja olümpiakoha eest võitlesin viimseni - küsisin kõigilt olümpiategelastelt, mille eest te tüdrukut karistate... Tajusin alati Nataša rasket iseloomu. Kartsin häältki tõsta, et teda mitte ehmatada. Nüüd... Nüüd pean kelleltki teiselt kuulma, et ta sai füüsika kahe. Me arvan, ta ei taha mind nähagi!”

“Tahan küll näha, aga kardan, et tema ei taha mind näha!” tõrjub Natalja. “Õnneks leidub maailmas küll piisavalt inimesi, kes minuga suhelda tahavad.”

Sel reedel kohtuvad treener ja ujuja tahes-tahtmata, sest Eesti koondis sõidab Helsingisse soomlastega maavõistlust pidama.

“Natalja lahkudes olin südamehäiretega pikali. Tean, et need haavad ei kasva iial kokku, kuid nüüd suudan selle mõttega juba elada, küllap end kohtumisel ka vaos pidada,” loodab Tatjana Partõka. “Tean: minu süda on puhas.

Me oleme raskel ajal ühes voodis maganud ja ühest taldrikust söönud ning pärast reetmist ei tasu loota, et me veel sõbraks võiksime saada,” kummutab Partõka mõtte helgemast homsest. “Püüan teda hingest kustutada, mina skorpioniga ära ei lepi!”

“Ehk jääme vähemalt Elinaga hästi läbi saama,” usub Natalja. “Saatsin talle mõne päeva eest kaardi, meenutasin koos oldud aegu. Ootan reedest kohtumist!”

“Nii palju, kui mina Natalja lahkumisest kuulnud olen, tähendas see sigadust mu ema, aga ka minu vastu. Kuid enne lõplikku otsustamist tahan kõike tema enda käest kuulda,” ütleb Elina.