POOM, KLAVAN JA TUNJOV! Milline jalgpallur peitub Itaalia kõrgliigas debüteerinud eestlases?

Tänavu varem juba kahel korral Serie A-s SPALi pingil istunud Eesti U19 koondislane pääses mängus AS Romaga platsile 72. minutil ning paarikümne minutiga sai poolkaitsja kirja ühe pealelöögi, kümme pallipuudet ja teenis ka ühe nurgalöögi. 

Keskmise Eesti jalgpallisõbra jaoks võib Tunjov olla aga mõnevõrra tundmatu suurus, kuna kodumaa tolmu pühkis ta jalgadelt juba mullu märtsis, kui siirdus 16aastasena SPALi noorteakadeemiasse. Enne seda jõudis ta Narva Transi ridades kohalikus kõrgliigas vöö vahele saada 25 kohtumist ja ühe värava. 

Iga päev rassib Tunjov Itaalias U19 noorteliigas. Primevara 2s hoiab SPALi noortesats 12 vooru järel 12 meeskonna seas kolmandat kohta ning kui eestlane parasjagu esindusmeeskonnaga ei treeni, on ta alati ka järelkasvutiimi eest väljakul. 

Vasakujalgne ja mitmekülgne

Eesti U19 koondise peatreener Indrek Koser kirjeldab Tunjovi kui hea tehnikaga mitmekülgset mängijat, kelle suurimad plussid on platsinägemine ja individuaalne tehnika. „Ta suudab palli hästi säilitada, seda oma tiimile hoida ning leida käike ka ettepoole. Lisaks on ta vasakujalgne, mis teeb ta erilisemaks ning keskväljal suudab ta täita nii alumise kui ka ülemise poolkaitsja rolli,“ alustab juhendaja hoolealuse kirjeldamist.

Lisaks U19 koondisele ka 15 korral U17 ning kahel korral U16 koondist esindanud noormehe suurimaks nõrkuseks peab peatreener kaitsefaasi, kuid lisab, et just selles on narvakas viimase pooleteise aasta ehk saapamaal veedetud perioodi jooksul enim arenenud. 

„Itaalias on ta saanud juurde ka kõvasti taktikalist distsipliini. Varem polnud need tema tugevamad küljed, kuid enam need probleeme ei valmista. Eks see mängu- ja treeningutamp on seal päris kõrge ning ta on iga päev Itaalia vutikoolis, kus kaitsetööd lihtsalt peab tegema,“ jätkab loots. 

Noortekoondises on Tunjovi lahendada ka enamik standardolukordi – nii karistus- kui ka nurgalöögid. „Ta suudab seisvat palli päris hästi keerutada,“ täpsustab Koser. 

Mõnevõrra üllatuslikult ei kasuta iga päev Tartu Tammekas noortetreenerina tegutsev Koser hoolealuse kirjeldamisel kordagi venekeelsete mängijate puhul tavapäraseid tüüpsõnu nagu nahaalne või temperamentne. „Tunjov on pigem vaoshoitud või isegi tagasihoidlik mängija. Ta on töökas ja praegu on ta sattunud ka väga tugevasse töökultuuri. On näha, et ta tegi Itaaliasse siirdudes omal ajal õige otsuse,“ sõnab tartlane veendunult. 

Pole väljakul võõrkeha

Kuigi oma vanuseklassis on Tunjov üks eredamaid mängijaid, ei pruugi see suures pildis midagi tähendada. Endine koondislane Tarmo Kink sõnas eelmisel nädalal Soccernet.ee-le antud usutluses, et U19 koondise mängupilt on tervikuna paras vägistamine ning paljud platsil rüganud mehed tundusid kohtumises Venemaaga, mille Eesti 0 : 6 kaotas, väljakul võõrkehadena. 

Too jutt ei käinud aga Tunjovi kohta, sest teda vasakujalgne kahur platsil tegutsemas näinud pole (Tunjov sekkus küll Venemaa vastu vahetusest, kuid Kink jälgis vaid esimest poolaega – K. J.). „Eks mulle näidati nüüd kohe koht kätte,“ sõnab Kink esimese asjana muheldes. „Tegelikult ütlesin seal intervjuus, et igas vanuses on alati kaks-kolm venda, kes murravad pildile. Mul on väga hea meel, et Tunjov jala ukse vahele sai. Seda oli vaja ja loodan, et noored saavad siit motivatsiooni: „Kurat, mina olen temaga koos mänginud ja kui tema sai, saan mina ka.““

Küll aga kutsub ise omal ajal Itaalia esiliigas Varese Calcio eest kümme mängu kirja saanud vasakäär vutisõpru üles tuure maha tõmbama. „Tore, et nii juhtus, aga nüüd tasub lasta poisil jälle omadele asjadele keskenduda. Ei maksa sellest liiga kõvasti pasundada.“

Itaalias hävitatakse meie noori?

Eesti jalgpalliliidu president Aivar Pohlak sõnas hiljuti Delfile, et noormängijate Itaaliasse liikumine on tema jaoks muret tekitav, sest see, mis sobib enam kui 60miljoni kuumaverelise ja kirgliku kohaliku jaoks, ei sobi juba elementaarse loogika järgi 1,3miljonilisele põhjamaa rahvale. 

Kink sellega ei nõustu. „Siin ei saa öelda, mis on õige või vale. Kõik oleneb inimesest. Keegi ei garanteeri ju, et Norra lumemägede vahele minemine on eestlastele ideaalne,“ leiab ta. 

Pohlak tõi samas intervjuus ka leedulaste näite, kelle peaaegu kõik ühe põlvkonna paremad noormängijad meelitati samuti Itaaliasse, kuid hiljem jäi enamik neist ripakile ja loobus jalgpallist sootuks. Sellelegi väitele tahaks Kink vastu vaielda.  

„Ajakirjanik oleks pidanud kohe vastu küsima, et aga vaadake Sloveeniat. Nende U19 koondislased, kes panid hiljuti meile 7 : 0, on põhiliselt just Itaalia noorteklubides. Veelkord, siin pole õiget või valet. Kui sind tahetakse ning tekib võimalus – jumala eest, mine! Tagasi saab ju alati tulla. Aga kui oled tahetud, siis pane tuld! Tunjovil ja [Serie A klubi Verona Hellase noorteakadeemiasse kuuluval] Oliver Jürgensil läheb ju hästi.“

Kingi sõnul on oluline, et iga palluri puhul lähtutaks ikkagi indiviidist, mitte ei löödaks kõiki ühe puuga: „See on nii erinev. Mõnele selline lähenemine, [et lähed juba teismeliseeas välismaale noorteakadeemiasse] sobib, teisele mitte. Ühest küljest, mida noorem sa oled, seda kiiremini harjud ümbritsevaga. Ja kui löödki akadeemias läbi, siis on edaspidi kergem, sest uksed on siis kõik lahti. Samas, see on raske vanus. Tean omast kogemusest, et välismaal pole kerge üksi olla,“ lõpetab omal ajal 18aastaselt Moskva Spartakisse murdnud Kink oma vastulause. 

Seda, milliseks võiks kujuneda Tunjovi edasine karjäär, on raske ennustada, kuid on selge, et osa vutifänne viib kirikusse juba küünlaid ning palvetab, et noormehe karjäär jätkuks sama tõusvas joones. 

„Keegi ei oska tulevikku ennustada, kui kiire areng võiks tal olla. Aga midagi peab ta Itaalias ikkagi hästi tegema, et esindusmeeskonna eest pingile ja platsile saab,“ sõnab Koser. Teda dubleerib ka Kink: „Kuigi Itaalias võetakse pingile põhimõtteliselt kogu sugupuu,“ viitab ta 12 varumehekohale, „siis ega sinnagi päris niisama ei pääse.“

Aga kas Tunjovis tasuks näha Eesti jalgpalli päästjat? Vara öelda. „See, kas ta oleks juba praegu Eesti A-koondise jaoks valmis, on peatreeneri otsustada. Aga mänguisu on tal olemas ning oskused samuti!“ sõnab Koser lõpetuseks.

Kes või mis on SPAL?

Georgi Tunjovi koduklubile SPAL (Società Polisportiva Ars et Labor) pani 112 aastat tagasi aluse preester Pietro Acerbis, kuid Itaalia liigasüsteemiga liituti alles 1919. aastal. 

Nende kuldne periood jääb 1950–60ndatesse, kui mängiti 16 aastat Serie A-s ning parimal juhul lõpetati kõrgliigas viiendal kohal. 70ndatel hakkas klubi vaikselt alla käima, mis päädis 2005. aastal pankrotiga. Uued omanikud küll üritasid sarnase nime alt (SPAL 1907) brändi elus hoida, kuid ka nende üritused jooksid 2012. aastal finantsliiva. 

Seejärel taaselustati SPAL teist korda ning alustati neljandast liigast teekonda tagasi Saapamaa vutitippu. 2016. aasta kevadel tõusti esimest korda esiliigasse (tugevuselt teine tase – K. J.) ning aasta hiljem kerkiti kõrgliigasse. 

Tunamullu jäädi Serie A-sse püsima kõige napimalt, kui lõpetati 17ndana, eelmisel aastal platseeruti 20 meeskonna konkurentsis 13ndaks.