Rauste toob peatükis "Soome – kas verevahetajate paradiis?" välja, et kuulsamad veredopingujuhtumid on Seefeldi skandaali taustal seotud Austriaga, kuid muu maailm justkui soosib kestvussportlaste verevahetust. Häda on selles, et puudub usaldusväärne meetod, kuidas tabada neid, kes parandavad sooritusvõimet enda verega.
"Soome pole testimistes kaugeltki esirinnas. Omaenda vere tankimist on keeruline, kui mitte võimatu, tavaliste dopingutestide käigus tuvastada. Üksiku testiga ei olegi võimalik ühtki verevahetajat tabada," vahendab Rauste kirjutatut Ilta-Sanomat.
Rauste lisab, et ka bioloogilist passi on võimalik riskivabalt manipuleerida.
Spordijuristi sõnul saab veredopingu tarvitajaid tabada ainult riikides, kus ametivõimudel (politsei jms) on seaduslik voli asja uurida. Meenutagem, et ka Seefeldi skandaal lahvatas tänu Austria ja Saksamaa politsei koostööle.
Sel juhul täidaks antidopinguagentuur nii-öelda koputajarolli. Nad ütleksid politseile, et kahtlustavad seda või toda sportlast ning politsei teostab uurimise. Soomes ega Eestis pole dopingu tarvitamine kriminaliseeritud, kuid näiteks Austrias, Hispaanias, Prantsusmaal ja Itaalias küll.
Soome spordiajalugu ei tunne ühtki verevahetusejuhtumit, kuid Rauste sõnul ei tähenda see, et soomlased pole seda väga populaarset ja efektiivset meetodit juba 1970ndasest saati praktiseerinud.
"Võib õigusega küsida, kas tahame, et Soome jätkaks "verevahetuseparadiisina", kus on turvaline oma verega manipuleerida, sest sisuliselt puudub risk vahele jääda," arutles Rauste.
Tema hinnangul on absurdne, et tuunikalakonservi varastanud näljane inimene saab süüdistuse, aga näiteks olümpiamängudel rivaale, sponsoreid ja miljoneid televaatajaid petnud rahvuskoondise suusataja mitte.
Kommentaarid