Flora ja Paide jalgpallimeeskondade treenerid läksid karikamängu järel karvupidi kokku. Foto: Kuvatõmmis Soccernet.ee videost
Raul Ojassaar, Jalka 27. detsember 2019 18:05
Tänavu taas suure sammu edasi teinud ja alles viimastes voorudes medalikonkurentsist pudenenud Paide Linnameeskonna edusammude taga peitub peatreener Vjatšeslav Zahovaiko, kes on Järvamaa esindustiimi eesotsas töötanud juba kolm hooaega. Intervjuus Jalkale räägib Zahovaiko Paide arengust, oma põhimõtetest ja karikamängul puhkenud konfliktist FC Flora lootsi Jürgen Henniga.

Intervjuu ilmus ajakirja Jalka detsembrikuu numbris. Kõiki Jalkasid saab lugeda siit!

Paide püsis tänavu pikalt esikolmiku konkurentsis, aga lõpetas hooaja lõpuks neljanda kohaga. Hoolimata sellest, et hooaja algusest alates rõhutas klubi, et sihite neljandat kohta, tundus, et medalita jäämine oli teile lõpuks ikkagi pettumus.

Ma usun, et võime küll pettumusest rääkida. Olime medalile niivõrd lähedal, see oli käeulatuses. Veidi jäi puudu õnnest, veidi ehk tasemest. Natuke oleme pettunud, aga elu läheb edasi. Tegelikult täitsime ju oma eesmärgi.

Vaatame seda mis otsast tahes, Paide puhul oli tegemist läbimurdehooajaga. Mis oli edu põhjus?

Number üks – mängijad. Ilma nendeta ei tee me midagi. Nende entusiasm, tööeetika, usk iseendasse ja treeneritesse. Number kaks on treeninguprotsess. Ma usun sellesse väga – alati saab seda täiendada, õige retsepti leidmine on keeruline asi. Kolme aastaga oleme nüüd leidnud oma mängulise nägemuse ja koos sellega on ka treeninguprotsess kokku pandud.

Mida olete teisiti teinud?

Läksime rohkem detailidesse. Analüüsisime kaks eelmist hooaega põhjalikult läbi, leidsime oma nõrgad kohad üles ja hakkasime nendega tegelema. Hästi oluline oli nii individuaalne kui meeskondlik kaitsetegevus, millele panime talvisel ettevalmistusperioodil suurt rõhku. See kandis vilja, mängijad võtsid sellest kinni ja said põhimõtetest aru. See oli kindlasti üks edu võti – lasime sel hooajal endale lüüa vaid 30 väravat, mis on mullusega võrreldes drastiline vahe (eelmisel hooajal lasi Paide endale lüüa 73 väravat – toim.). Loomulikult saame rääkida ka sellest, et meile lisandusid uued kaitsemängijad ja väravavaht, kes andsid meile kvaliteeti juurde, aga sellest hoolimata näen siin veel arenguruumi.

Kui vaadata, kellele Paide tänavu punkte loovutas, tulevad suured käärid sisse just kohtumistes esikolmiku tiimidega – 36 punktist, mis oli laual mängudes Flora, Levadia ja Kaljuga, suutsite võtta üheksa silma, samal ajal kui näiteks Flora suutis selle seltskonna seas kirja saada 23 ja Kalju 22 punkti. Kas see ongi koht, kus saate kõige enam juurde panna?

Liigud õigetel jälgedel: medal ongi selles kinni, et peame esikolmikuga tulemused tasakaalustama. Kui nendega neli korda hooaja jooksul läbi mängime, siis ideaalne oleks sealt vähemalt pooled punktid ära võtta – see annaks hea eelduse medalile. Meie nälg järjest suureneb. Arvan, et mängupildi poolest ei jäänud me neile alla, aga pisikesed detailid… võibolla mängis kuskil rolli õnnefaktor, võimalik, et mingitel hetkedel jäi meisterlikkusest puudu. Mängu iseloomu ja intensiivsuse hoidmise poolest olime aga väga head.

Tegu oli sinu kolmanda hooajaga Paides, kusjuures igal aastal on meeskond teinud suure sammu edasi. Kui palju tunnetad, et oled ka ise treenerina samme edasi teinud?

Olen ikka arenenud. Esimene hooaeg oli sisuliselt tundmatusse vette hüppamine – ei olnud kogemust, ei teadnud, kuidas treeninguprotsessi läbi viia, ma ei olnud mängijategagi kursis. Täiesti nullist sai tehtud ja proovitud sai praktiliselt kõike. See oli mulle pigem korralik õppeaasta, mis läks sellele, et aru saada, mida trennis teha tuleb, et teatud tasemele jõuda.

Üks asi, millest kohe aru sain: meie füüsiline seis oli vilets ja seda oli vaja hakata parandama. Samas hakkasime treeningute peale mõtlema – mängijal, kes trenni tuleb, peab olema huvitav, aga samas tuleb ka kõvasti tööd teha. Proovisime trennis peaaegu kõike. Nüüd, kus oleme oma mängustiili leidnud, võivad treeningud ehk mängijatele üksluisemaks muutuda, aga teeme seda, mis töötab. Väga suure osa harjutustest oleme kõrvale pannud.

Olen ilmselt persoon, keda paljud võivad vihata: meie juurest käis suur hulk mängijaid läbi ja pole lihtne neile ära öelda. See on kogemus, mis võib noort inimest elu lõpuni saata. Paksu nahka tuleb aga kasvatada, see on sport ja see on konkurents. Usun, et oleme teinud õigeid otsuseid.

Arvan, et olen teinud treenerina sammu edasi, aga minule oli keeruline järsk üleminek mängijast treeneriks. Mängija emotsioon on kohati teistsugune, treenerina pean nägema kõiki detaile. Minu emotsionaalne pool on olnud võibolla vaenlaseks, kohati tunnen, et ehk lähen mõnes olukorras üle võlli. Ehk tuleb see rahulikkus aastatega. Fakt on see, et mulle meeldib see töö, võib lausa öelda, et armastan seda. Näen ennast siin pikalt. Teades meie jalgpallikultuuri: kui ennast treenerina lõdvaks lased, võid selle ameti ära unustada. Iga päev tuleb mõelda ja pingutada.

Mis on Paide meeskonna arengu juures praegu suurimad takistused või pidurid?

Ma ei nurise üldse! Juhtkond on andnud mulle kõik võimalused. Kõik! Millest aga unistada võib, on oma baas, kus oleksid kõik tingimused paremal-vasakul olemas. Seda meil praegu paraku ei ole, aga mul on hea meel selle üle, et juhtkond pingutab selle nimel, et mul oleksid kasvõi sellele lähedased tingimused. Ma arvan, et igal klubil võiks oma baas olla, kõikide kvaliteet paraneks väga kiiresti.

Mõneti tundub, et oled pisut vastuoluline tegelane, kes ei pelga asju välja öelda ja selga sirgena hoida. Oled näiteks võtnud sõna KTMi reegli vastu. Kas ei või tekkida ohtu, et põletad niimoodi sillad?

Kui mul on eesmärk ja ma näen, et reglement takistab jalgpalli üleüldist arengut, siis ütlen selle välja – mis siis? Meie jalgpalliühiskonnas on seda vähe, võibolla ei olegi. Ma ei arva, et pean kõigega nõustuma. Mul ei pruugi olla õigus, aga see on minu nägemus. Selline ma olen, otsekohene.

Hooaja lõpus toimunud karikamängus Floraga läks sul ütlemiseks värskelt meistriks tulnud Flora peatreeneri Jürgen Henniga ning lõpuvile järel tekkis isegi väike kähmlus. Mis seal juhtus?

See konflikt on end praeguseks ammendanud. Mõni päev hiljem põrkasime juhuslikult kokku ja rääkisime asjad sirgeks, nii et kõik on korras. Läks tuliseks, läks põnevaks, mõlemad tahtsid võita – tema võitis, meie kaotasime. Emotsioonid said mõlemast natuke võitu. Ma ei leia, et olin paha pätt: minu jaoks oli see normaalne olukord, keegi haiget ju ei saanud, oli vaid kerge tõmblemine. Mitte midagi erilist. Mõlemad saime õppetunni.

Paide otsustas teist aastat järjest meistriliiga aastalõputurniirist loobuda. Selgita palun selle otsuse tagamaid.

Minust kumaks justkui välja mingisugune traditsioonide lõhkuja, mida ma tegelikult ei ole. Põhjus number üks on minu jaoks mängijate tervis. Kui vaatame formaati – me läheme suurest jalgpallist saali, kus on poordid, kus füüsiline jõud mängib veel suuremat rolli… See on nii ohtlik! Kui reegleid oleks võimalik muuta niimoodi, et see sarnaneks saalijalgpalliga, siis võiks juba midagi muutuda. Sisuliselt iga turniir lõpeb sellega, et vähemalt üks mängija vigastab eesmisi ristatisidemeid. See tähendab seda, et ta ei ole jõudnud veel mitte midagi tegema hakatagi, kui hooaeg läheb juba nahka. Kustutad ühe aasta oma karjäärist lihtsalt ära – miks?

Number kaks on ettevalmistusperiood. Mina valmistan meeskonda ette välishooajaks. See turniir on kalendris täiesti ebaloogilisel kuupäeval ja see mõjutab meie ettevalmistust. Kui tahan perfektselt tööd teha, siis see turniir mulle lihtsalt ei sobi.

Number kolm on see, mida tihti ära unustatakse – mängime samade võistkondadega vahel viis-kuus korda aastas, kui taliturniirid ja karikamängud juurde arvestada. See on üliigav! Lisaks tuleb rääkida veel mängukoormusest: koondise mängijad võivad aastas teha kaasa kokku üle 50 kohtumise. Palju veel, milleks? Ma ei taha kellelegi mäkra mängida, aga minu meelest on need mõjuvad argumendid.

  • 23 PUNKTI teenis Paide võrreldes eelmise hooajaga rohkem.
  • KAKS PÕHITEGIJAT käisid Paide esindusmeeskonna eest mängimise kõrvalt ka tööl – Sander Sinilaid ja Martin Kase.
  • 36 VÄRAVAT lõi Zahovaiko aastatel 2015–16 Paide eest Premium liigas mängides.

Toimetas Kaarel Täll