Spordivaria

Trükitehniliste probleemide tõttu on tänased lehelood veebis tasuta loetavad.

TOP 10: EESTI SPORT 21. SAJANDI TEISEL KÜMNENDIL | Kes püüdsid sinilinnu ja kes vallutas maailma juba lapsena? (3)

Õhtulehe sporditoimetus, 27. detsember 2019, 19:07
Baruto tõusis kümnendi alguses Jaapani superstaariks.Foto: REUTERS
Õhtuleht otsustas siseringis välja selgitada 21. sajandi teise kümnendi kümme olulisemat Eesti spordisündmust. Tunnistame, et valik kujunes subjektiivseks, sest igasuguste pingeridade koostamine tekitab alati tuliseid vaidlusi ja vastakaid arvamusi. Meetünni sattus ka kaks tilka tökatit, kuid pinnale jäi suhkur.

Tänak ja Järveoja said sinilinnu kätte

Ott Tänak ja Martin Järveoja (pildil) tegid sõna otseses mõttes imet – nad krooniti autorallis maailmameistriteks. Veel mõni aasta tagasi võisime kerge kadedusega rääkida, et sel alal on lootust MM-kullaga uhkeldada kas prantslastel või soomlastel. Korraks eliitseltskonnast välja kukkunud Tänak oli kiibitsejate arvates õnnetu Kraavi-Ott, kellelt ei oodatud enam midagi. Samas öeldakse, et tähtis pole see, mida naised saunas räägivad, vaid hoopis see, millesse sa ise usud. Tänak oli veendunud, et tema parimad päevad alles tulevad. Ta leidis toetajaid ja mõttekaaslasi ning tegi teoks paljude jaoks sinilinnu püüdmisega võrdunud unistuse.

Ott Tänak ja Martin Järveoja on maailmameistrid. Foto: Martin Ahven

Sumomaadleja Baruto tõusis ozekiks

Kui tagasihoidlik maapoiss Kaido Höövelson (pildil) Jaapanisse sumomaadlejaks läks, kehitas keskmine spordisõber kohmetult õlgu ega osanud sellest kannapöördest midagi arvata. Ometi kujunes Höövelsonist proff, keda tõusva päikese maal kutsuti Barutoks. Tasapisi hakati Eestis uurima, mis võte on yorikiri, millega ta vastastest alatasa jagu saab. Meie vägilase suur esiletõus algas just sel kümnendil: 31. märtsil 2010 tõusis ta ozeki tasemele. Tänu erilisele populaarsusele oli Baruto Jaapanis mitteametlik Eesti suursaadik. Tema pikk ja edukas karjäär lõppes septembris 2013 põlvevigastuse tõttu, aga jaapanlased austavad teda siiani.

Baruto tõusis kümnendi alguses Jaapani superstaariks. Foto: AP/Scanpix

Sildaru tuli, nägi ja võitis

Freestyle-suusataja Kelly Sildaru (pildil) senise vägeva sporditee saab kokku võtta paljutähendusliku lihtlausega: tuli, nägi ja võitis! Mainekal Dew Touril triumfeeris ta juba 13aastaselt. Lapstähe vallutusretk jätkus X-mängudel. See oli mitme köitva peatükiga talvemuinasjutu imeline algus. Tagasilöök tabas piigat 2017. aasta suve lõpus, kui ta vigastas põlve, läks operatsioonile ja oli sunnitud 2018. aasta olümpiamängudel osalemisest loobuma. Kuid järgmisel hooajal naasis Sildaru võistluskarussellile varasemast tugevamana ning lisas auhinnakappi uued karikad ja medalid. Kõige krooniks võitis ta täiskasvanute MMil rennisõidus kuldmedali. Oma põhialal ehk pargisõidus on Sildaru jäänud võitmatuks.

Kelly Sildaru vallutas maailma ülinoorelt. Foto: AFP

Kanteri tiitlivõistluste medalikett

Paljud asjatundjad pasundasid eelmise kümnendi alguses, et kettaheitja Gerd Kanter (pildil) alustas tippupürgimist lootusetult hilja. Ometi noppis ta tiitlivõistlustelt 11 medalit ja tõusis kogu maailmas kõigi aegade edukaimate kergejõustiklaste hulka. Septembris 2018 toimus Kadrioru staadionil olümpiavõitja ja maailmameistri lahkumisetendus „Viimane vaatus“, mis tõi tribüünidele mitu tuhat tema pöidlahoidjat. Kaasmaalased tulid veel kord vaatama ja tänama visa meest, kes muutis tippspordi tavaloogikat ning pakkus väga palju häid elamusi. Pärast Kanteri viimast sooritust nähti pisaraid nii tema, ta lähedaste kui ka pealtvaatajate silmis.

Gerd Kanter tõestas, et tipus saab püsida väga pikalt. Foto: AFP

Hunt murdis profiliigasse vastaseid murdma

Karksi-Nuiast pärit Margus Hunt (pildil) on väga mitmekülgne sportlane. Nooruses tegi ta suuri tegusid kergejõustikuareenidel: 2006. aastal võitis juunioride MMil kuldmedali nii kuulitõukes kui ka kettaheites. Toona näitasid kõik märgid, et tulevikulootus liigub edukate kaasmaalaste Aleksander Tammerti ja Gerd Kanteri jälgedes. Uuel kümnendil toimus aga täielik metamorfoos – Hunt pühendus hoopis ameerika jalgpallile. Kui palju oli inimesi, kes uskusid, et ta murrab profiliigasse NFL ja tõuseb seal oma ampluaas hinnatud mängijaks? Töörügamine viis sihile. Nüüd kuulub Hunt kolme enim teeniva Eesti sportlase hulka.

Margus Hunt lõi läbi ultraatleetide maailmas. Foto: AFP

Epeevehklejate kuldne pooltund

Epeevehklejad on toonud eri vanuseklasside tiitlivõistlustelt lausa kamalutäie medaleid. Nendest kordaminekutest tõusevad esile kaks erilist. Augustis 2013 oli meie spordi kuldne pooltund, kui Budapestis toimunud MMil triumfeerisid nii Nikolai Novosjolov (pildil) kui ka Julia Beljajeva. Mullusel EMil said Eesti naised EMil ajaloolise kolmikvõidu: kuld kuulus Katrina Lehisele, hõbe Kristina Kuusele ja pronks Beljajevale. Matemaatikud oskavad ilmselt täpsemalt välja arvutada, kui suur on tõenäosus, et meie musketärid neid saavutusi kunagi kordavad.

Nikolai Novosjolov tõusis Eesti spordi tõleiseks suurkujuks. Foto: AFP

Klavan mängis täielikus tipus

Ragnar Klavan mängis vutimaailma tipus. Foto: AFP

Pallimängukoondiste sähvatused

Pallimänguvõistkondade poolehoidjad (pildil) on nii lemmikute headel kui ka halbadel aegadel tribüünidel tarzanlikult häälepaelu pingutanud. Lõppeval kümnendil pole ükski võistkondlik ala oma fännidele erilist maiuspala serveerinud, kuid ilusaid kordaminekuid on olnud nii võrk-, korv- kui ka jalgpalluritel. Stabiilsuse eest väärivad eriauhinda vollemehed, kes on stabiilselt EM-finaalturniirile jõudnud, paraku on jäänud kirss tordile panemata. Vutimängijate edukaim valikturniir oli 2011. aastal, kui EMi kvalifikatsioonis jõuti otsustavasse ringi, kus jäädi alla Iirimaale. Samas süvenes pöidlahoidjate lootus, et ükskord me jõuame EM-finaalturniirile niikuinii. Kossumeeste kümnendi hiilgehetkeks jäi 2015. aasta EM-finaalturniirile pääsemine, kahjuks jäi seal võimetekohane tulemus tegemata.

Eesti jalgpallifännid said aastate eest veidi rõõmustada. Foto: Teet Malsroos

Dopingumaja arhitekt ja tema petturitest õpilased

Eesti meesmurdmaasuusatajate edulugu algas 1998. aasta Nagano olümpiamängudel. Tulemused muutusid iga talvega üha vingemaks, paraku süvenesid ka kahtlused, et kõik ei ole nii ilus, nagu klantspildilt paistab. Eestlaste anomaalsed verenäidud ja sportliku vormi ebaloogiline tõus tekitas konkurentides kahtlusi, ent esialgu ilmusid meedias vaid spekulatsioonid, mis seostasid meie mehi keelatud ainete ja räpaste võtetega. 2011. aastal andis Andrus Veerpalu (pildil) positiivse dopinguproovi ja nii mõnigi sinisilmne hõiskaja vahetas rindejoont. Kui suu avas kurikuulus arst Vitali Bernatski, hakati aina rohkem rääkima medali teisest küljest. Tänavu Seefeldi MMil vallandunud dopinguskandaal, kus sündmuste tulipunktis olid ka Andrus ja Andreas Veerpalu, Karel Tammjärv, Algo Kärp ja treener Mati Alaver, andis lõplikult vastuse kaua õhus rippunud küsimusele, kes on dopingumaja arhitekt. Alaver mõisteti süüdi ja talle määrati ühe aasta pikkune tingimisi vangistus.

Andrus Veerpalu. Foto: Jörgen Norkroos

Šmigun-Vähi hämar dopingujuhtum

Murdmaasuusataja Kristina Šmigun-Vähi (pildil) jääb ajalooraamatutesse kahekordse olümpiavõitjana, kuid tema teine dopingujuhtum on pehmelt öeldes hämar. Nimelt tunnistas Šmigun-Vähi vahetult enne 2014. aasta Sotši mänge, et tema dopinguproovis tuvastati halb analüütiline leid. Rahvusvahelise olümpiakomitee (ROK) kaudu lekkis meediasse teave, et 2006. aasta Torino olümpial võetud dopinguproovide kordustestimisel on avastatud neli positiivset proovi. Pikka aega ei kõssatud juhtumi kohta enam sõnagi, aga 13. detsembril 2017 teatas ROK, et kõik Torino mängude järelproovid on puhtad...

Kristina Šmigun-Vähi. Foto: Mati Hiis

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee