TOP 10 | MOTIKAD, KOMMUNISTID JA ULAKAS HANI: need olid Õhtulehe lemmikmängud aastal 2019

Alljärgnevad suvalises järjekorras välja toodud 10 videomängu (millest kaks ilmusid küll aastake-paar varem, ent jätsid meile unustamatu elamuse just tänavu) pakkusid Õhtulehe meeskonnale lugematute tundide jooksul ohtralt erinevaid emotsioone ning meeldejäävaid momente!

Trials Rising

„Visuaalselt rikkalik, aga olemuselt meeldivalt primitiivne motikamäng, mis vajab enda ohjamiseks vaid nelja nuppu ja veidike koordinatsiooni. Võrreldes sarja eelmise osaga, „Trials Fusion“, on kõvasti tagasi antud huumorifaktoris ning suurendatud kohustust sõita ikka ja jälle läbi juba edukalt läbitud trikiradu, mis muudab mängu kohati nüriks. Samas on mängu raskusaste teinud sammu paremuse poole ehk kordades vähem on kohti, mille läbimiseks peab gaasipedaali litsuma mikrosekundilise täpsusega.“ – Viljar

Metro Exodus

„Peaks vast ütlema, et aasta lemmikmäng oli „Metro Exodus“. Miks? Kuna konkurente oli vähe ning „Exodus“ jätkab „Metro“ seeriat väga kaunilt. Mäng on sisutihe – uued tegelased on päris meeldejäävad, mängukeskkonnad vahelduvad lumest kõrbeni ning kogu avatud kaardi kontseptsioon sobib ideaalselt „Metro“ maailma. Seda kõike võiks palju enam vaid olla, sest lõpuks jääb ikka kuidagi tühi tunne.“ – Kristjan

Baba is You

„Mulle meeldis „Baba is You“ seetõttu, et olen suur „programmeerimismängude“ fänn („7 Billion Humans“, „Human Resource Machine“ jne). Mida rohkem sa mängid, seda rohkem saad aru, kuidas mäng tegelikult töötab. Nii lõbus on minna tagasi esimestesse levelitesse, mida sa alguses alistada ei suutnud ja mõelda, et ma olen idioot, see on ju nii lihtne!“ – Deniss

MLB The Show 19

„Ma tean, et olen selles arvamuses üksi, aga „MLB The Show 19“ on pull mäng – glitchy AF, aga sai PS Plusist tasuta kätte ja tulemus on see, et mu naine on korduvalt kell kolm öösel kurjalt öelnud, et tule magama. Aga ma ei lähe, sest selles monotoonses nupuvajutuses ja home runi taga ajamises on midagi mõnusalt haaravat.“ – Viljar

Disco Elysium

„Üldiselt ma arvutil pikki, tekstipõhiseid rollimänge ei mängi, ent „Disco Elysiumi“ puhul oma mugavustsoonist välja astudes taipasin, et olen teinud õige valiku. Eestlaste mäng sisaldas ohtralt põnevaid ja eriskummalisi mehaanikaid, lisaks näeb see nii kuradi võrratu välja. Tõenäoliselt ei ilmunud 2019. aasta jooksul ka ühtki teist mängu, mis oleks niivõrd hästi kirjutatud. Teos on üle kogu maailma ohtralt kiidusõnu kogunud ja olgem ausad, seda kõike igati teenitult.“ – Sten

Pokemon Sword & Shield

„Nintendo Switchi peal oli mu kindel lemmik „Pokemon Shield“. See pani mu completionist pea tööle, sest pidin kõik asjad kokku korjama ning enne ei suutnud lõpetada (samas ma pole veel „Breath of the Wildi“ mänginud....).“ – Liivi

My Friend Pedro

„Möllumäng „My Friend Pedro ei oma just kõige tihedamat sisu. Kehastud relvakangelaseks, kes peab läbima pahalasi täis tasemeid ning läbimõeldud liigutustega nad maha laskma. Abiks ja dialoogipartneriks on kogu loo vältel su sõber Pedro, kes on sinu peas eksisteeriv banaan. Täpselt nii segane, nagu kõlab kirjeldus, on ka mäng ise. Kuigi esmapilgul võib tunduda, et tegemist on tavalise shoot 'em up mänguga, siis peagi mõistad, et iga laskesituatsioon vajab eelnevalt pikemat läbimõtlemist, kuidas olukord surma saamata lahendada.

Iga taseme läbimiseks saad sa kasutada ka erinevaid abivahendeid, nagu praepannid, mille pealt kuulide trajektoori muuta, või rula, millega läbida taset kiiremas tempos. Ka ei puudu peategelase arsenalist kõikvõimalikud relvad, millega vastaste elu põrguks muuta. Kirsiks tordil on lisatud mängu mehhanism, mis lubab sul aega kontrollida ning selle kaudu vaenlased kergemini loojakarja saata. Kogu pöörase sõidu ajal tunned ennast samal ajal Max Payne'i, Matrixi Neo ja Deadpoolina. Kindlasti võib „My Friend Pedro“ puhul välja tuua mängu soundtrack'i, mis meenutab nii mõnelegi Berliini ööklubides kostuvaid palasid.

Otsekohene mäng neile, kes tahavad õhtuti end mõneks tunniks lõdvaks lasta.“ – Märt

World of Warcraft Classic

„See on ilmselt läbi aegade mu kõige mängitum mäng ja Classic versiooni välja tulek andis võimaluse uuesti tunda ennast noorena... või siis pigem mitte, sest mul pole aega päevas 20 tundi mängida. Ilmselt jääb World of Warcraft mu lemmik MMO mänguks eales.“ – Liivi

Untitled Goose Game

„Mulle lihtsalt meeldis paar õhtut mängida, kuulata klaverit ja nautida teose ägedat kunstistiili. See oli minu jaoks nagu mediteerimine.“ – Deniss

Uncharted 4: A Thief's End

„Kui ma esmakordselt „Uncharted 4“ 2016. aastal mängisin... jäi see mu tolle aasta TOP 10 hulgast napilt välja. Toona tundusid teised mängud ühest või teisest küljest meelejäävamatena. Piinlik tõsiasi on aga see, et paljud neist on tänaseks mu peakolust kaduma läinud, kuid mälestused „Unchartedist“ jäid. Noodsamad mälestused kinnitasid oma kanna niivõrd kindlalt, et tekitasid isu mäng uuesti läbi teha. Nii võtsingi 2019. aastal taaskord ette Nathan Drake'i viimase seikluse. Kui lõputiitrid ekraanil jooksma hakkasid sain aru, et tegin 2016. aastal vea. „Uncharted 4“ oleks kindlasti väärinud kohta esikümnes... kui mitte üleüldist esikohta.“ – Sten