Arno Pijpers tuli, nägi ja võitis

Sinisärgid rühkisid maavõistluses võidule raskusi trotsides, mitme võtmetegija puudumine ja Pijpersi juurutatava skeemiga harjumine kärpis mänguilu. Ometi oli eestlaste tasemevahe esmakordselt Euroopa riigi esindusega oskusi mõõtnud Kõrgõzstaniga ilmselge.

“Minu panus selle võidu heaks on suhteliselt pisike. Pean hoopis eelkäijaid tänama, maitsesin nende hea töö vilju,” kiitis hollandlane Teitur Thordarsoni ja Tarmo Rüütlit ning tähtsustas: “Aga tulemus polnudki täna kõige määravam. Sootuks olulisemaks pidasin meeste võimetest selgema pildi saamist.”

Kohtumise saatuse otsustas 56. minutil Aivar Anniste, lajatades 25 meetrilt alanurka firmamärgiks kujunenud kauglöögi. “Sarnaseid väravaid olen Floras palju löönud, kuid esimest tabamust koondises andis oodata. Ehk läheb nüüd jalg lahti,” sõnas Anniste. Väravale tegid eeltöö Anniste klubikaaslased FC Floras Janno Jürisson ja Märt Kosemets.

Ühel juhul paistis Anniste päästeinglina silma ka oma karistusalas - siis, kui puuri suundunud palli posti veerest eemale lõi.

Pijpers kamandas eelnevatel aastatel rangelt 4-4-2 mängujoonist pruukinud eestlased lahingusse sootuks erineva taktikakava järgi. “Uuega harjumine nõuab veel aega. Kaitses lähtume skeemist 4-5-1, rünnakule asudes paikneme 4-3-3 alusel. Süsteemi tugev külg on paindlikkus asetust vastasest olenevalt kohendada,” lahkas väravavaht Mart Poom.

Pijpers ei soovinud joonist muus jalgpalliilmas rakendatavaga võrrelda. “Mul on oma mängijad, rajan taktika, mille täitmiseks arvan nad piisavalt head olevat,” selgitas Pijpers nägemust.

Poom oli konkreetsem: “Holland mängib küllaltki sarnaselt, ka väravavaht saab päris tihti söötu. Arusaadavalt ilmnes meil üksteise mõistmisel esialgu raskusi. Natuke raskendas ülesannet ebatasane väljak.”

Esimene poolaeg kulus võõrustajatel Pijpersi soovitud rollidesse sisseelamiseks ja tundmatu vastase kompamiseks. Aga aja kuludes suudeti luua üha rohkem võimalusi, võitu ei vääranud isegi Martin Reimi eksimus penaltipunktil.

“Ka penalti nõuab praktikat. Viimasel ajal olen löönud ühe karistuslöögi iga kolme kuu tagant,” põhjendas Reim ebaõnnestumist. Koondiserüüs on Reimil viimasest neljast 11 m karistuslöögist kolm luhtunud.

“Nagu hollandlased!” muigas Pijpers, viidates rahvuskaaslaste penaltitragöödiale EMi poolfinaalis Itaaliaga.

Mängupilti tervikuna silmas pidades poleks SL Õhtuleht ehk tunnistanud poolkaitsja Aivar Annistet parimaks, kuid kaks võtmehetke nõudsid seda.

Esimesel poolajal tõrjus Anniste palli väravajoonelt. “Seal polnud mingit kunsti, pall lendas mulle pihta. Liigutasin veidi puusa,” jäi Anniste päästjana tagasihoidlikuks.

Värava üle tundis Anniste rohkem uhkust, ta oli kergendavat tabamust kaua oodanud. Miks aga jälle alanurka nagu FC Floraski? “Olen aeg-ajalt proovinud palli õhku suunata, aga siis lendab enamasti üle,” vastas Anniste.

Annistega keskväljal koostööd teinud Martin Reim mängis sama silmapaistvalt, jäi aga kasutamata penalti tõttu patuoina rolli. Keskele suunatud löögi tõrjus Kõrgõzstani puurivaht Zakir Džalilov jalgadega. “Nägin, et ta hakkas varem liikuma, seepärast lõingi keskele. Kahjuks ei jõudnud ta eest ära,” muigas Reim virilalt.

Kui Reim riietusruumist saabus, naljatas Andres Oper: “Näe, minu number ei toonud sulle õnne!” Tavaliselt kannab Reim särki numbriga kümme, mitte kaheksat. Reim pole ebausklik, ta ei pidanud vahetust tähtsaks. “Treener jagas numbrid vastavalt asetustele. Polnud mõtet vaielda,” leidis Reim.

Reimi arvates sai tagumiste poolkaitsjate paar peatreeneri uute taktikaliste ülesannetega hakkama. “Esimese poolaja kahvatu esitus tulenes hoopis vähesest agressiivsusest,” arvas Reim. “Kaotasime liiga palju kahevõitlusi.”

Ka Anniste leidis, et raskusi mõistmisega ei tekkinud. “Mängu põhimõte küll muutus, aga liikumised jäid sarnasteks. Meie Reimiga pidime rohkem positsiooniliselt tegutsema, et olla pallikaotuse korral valmis kaitsma keskvälja,” selgitas Anniste.

Kui Aivar Anniste sai eile jala valgeks väravalööjana, siis tema klubikaaslane FC Floras Märt Kosemets kirjutas arvele esimese kohtumise rahvuskoondises. “Üllatusin, kui kutse sain. Aga treeningutega liitudes tajusin juba, et mahun koguni algkoosseisu,” keris 19aastane Kosemets ootamatut sündmusteahelat.

Kõigele lisaks pidi uustulnuk rabama positsioonil, mille täitmist seni uneski ei näinud. “Eks meil kõigil oli raske. Eeldatavasti nõuab Pijpersi käekirjaga kohanemine vähemalt paar kuud,” eeldab Kosemets. “Mängu alguses olin kohmetu - tõeliste proffidega koos võitlemine mõjus vist natuke. Aga teiseks poolajaks olin harjunud.”

Märtsikuise MM-valikmängu eel Eestiga käis Kuressaares luurel Küprose koondise tehniline direktor Christos Charalambous. “Eesti oli Kõrgõzstanist tunduvalt üle, eriti füüsiliselt. Esimene poolaeg polnud parim, ent teisel suudeti palli juba päris nauditavalt liigutada. Edunumbrid pidanuks olema suuremad, võib-olla isegi 4:0,” arvas Charalambous.

Vaatleja nägi ka Eesti võitu Andorra üle ning omab peatsest vastasest piisavat ülevaadet. “Eesti on praegu Küprosest tugevam, kuigi õige natuke. Aga Portugali, Iirimaa ja Hollandi klassi ta mõistagi ei küüni,” tutvustas Küprose kuni 21aastaste koondist juhendav Charalambous nägemust jõuvahekordadest MM-grupis.