Spordiblogi

Sten Kohlmann | Eesti Jalgpalli Liit ei tohiks karta e-spordi virtuaalset väljakut (1)

Sten Kohlmann, 22. jaanuar 2020, 16:55
FC Bayern Müncheni koduväljak virtuaalsel kujul.Foto: Konami
Käesoleva aasta juulikuus leiab aset UEFA eEURO 2020 turniir. Tegemist on esimeste Euroopa meistrivõistlustega e-jalgpallis. See tähendab, et omavahel võetakse mõõtu videomängus. Ma ei pane pahaks, kui see on esimene kord, kui sellest kuulete.

Uudis tehti teatavaks mullu augustikuus, kui kõik 55 UEFA liikmesriiki osalemiskutse said. Tagasihoidlik pressiteade jalgpalliliidu kodulehel, millele järgnesid veelgi tagasihoidlikumad üleskutsed mängijate leidmiseks.

On ilmselge, et pea olematu eeltöö kandis täpselt selliseid vilju, nagu sooviti. Esimesest kohalikust kvalifikatsiooniturniirist võttis osa neli mängijat, teisest kõigest kaks. Osalejaterekord purustati finaalturniiriga, seal oli kokku virtuaalseid pallureid kuus.

Kesise huvi saab ehk osaliselt ajada ehk ka fakti kaela, et võistlus toimus „eFootball PES 2020“ mängus, ent Maarjamaal on alati eelistatum valik „FIFA“ seeria. Lähemalt uurides aga tundub, et tegelikuks süüdlaseks on EJLi olematu tahe videomängudele tähelepanu pöörata.

Jalgpalliliidu seisukoht kumas läbi juba esimesest pressiteatest, milles EJLi peasekretär Anne Rei sõnas: „Jalgpall on lisaks spordialale populaarne ka arvuti- ja videomänguna. Lööme UEFA uues algatuses kaasa, rõhutades loomulikult, et tegu on videomänguga, millel on hoopis teine mõju inimesele kui sellel jalgpallil, mida reaalselt mängitakse.“

Ühekorraga on selge, miks kohalikud eelturniirid niivõrd vähe kõlapinda said ning miks ametlikud reeglid ilmselgelt Google Translate programmist läbi on lastud. EJL üritab viisakalt mõista anda, et vaid „päris“ jalgpall on nende jaoks tõsiseltvõetav ning kõik muu teisejärguline, kui mitte lapsik. Tegemist on järjekordse tagurliku maailmavaatega, millesarnast leidub end IT-riigiks kutsuvas Eestis palju.

Ehk kumab ELJi suhtumisest läbi ka pisut hirmu, et uuem põlvkond otsustab oma putsad varna riputada ning eksklusiivselt ainult virtuaalsetel väljakutel palli kõksima hakata? Tegelikkuses võib juhtuda aga vastupidi ning noorte otsust mõjutajaks saab hoopiski jalgpalliliidu oskamatus ajaga kaasas käia.

Samuti tasub küsida, kas taolise hirmu valguses on mõistlik tekitada situatsioon, kus Eestit maailmapildis esindavat virtuaalpallurit otsitakse kõigest mõne inimese seast? Iroonilisel kombel põlati ära võimalus leida parimatest parim, et moodustada vähemalt üks Eesti koondis, kes suudaks maailmapildis laineid lüüa. See pole kriitika praeguste võitjate suunas, ent me ei saa eitada, et tegemist on parimatega, kes lihtsalt saadaval. 

Kohalik vutiladvik võib ju jätkuvalt arvata, et videomängudele keskendumine on ajaraisk, muu maailm on aga juba ammu e-spordi tähtsusest aru saanud.  Õnneks pole situatsioon üdini halb. Mullu märtsis astus Eesti jalgpalliklubi Nõmme Kalju suure ja olulise sammu, kui asutati enda e-sporditiim NKFC eSPORTS TEAM. See tähendab, et vähemalt osake kohalikust jalgpallimaastikust oskab enda pilke ka tuleviku suunas seada.

UEFA eEURO 2020 turniiril lähevad Eestit esindama Miroslaw Ryszkiewicz ja Vladislav Tšurilkin. Mõlemad mehed on varasemalt ka reaalsele palliplatsile sattunud. Loodetavasti saadab neid edu ning nende tegemisi suurem kajastus.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee