Mart Treial | Kui vaid poleks seda kurja naist... (1)

Ta istub veidralt kõrgete jalgadega toolil, mille otsa peab esmalt üksjagu ronima. Olgugi et valgete pükste ja musta kampsuniga naine on rahva, keda ta äsja korrale kutsus, poole seljaga ja hääldab eestikeelset sõna tundmatu aktsendiga, mõjub ta rangelt. 

Tuhatkond inimest lõpetavad plaksutamise ja hõiskamise nagu lõigatult. Ei mingit vastu vaidlemist. Kui vaikus, siis vaikus. Lausa uskumatu, kui kiiresti suudab nii suur hulk inimesi end hääletuks kruttida. 

Aeg-ajalt, kui Anett Kontaveidi meisterlikest punktidest joovastunud rahvas ei taipa "Ees-ti! Ees-ti!" hüüdmist aegsasti lõpetada, peab kuri naine jälle sekkuma. Vahel asendab eestikeelset palvet inglisekeelne "thank you" (aitäh – M. T.), aga mõte on sama: "Tore, et kaasa elate, kuid laseme nüüd mängul jätkuda."

Rahvas kuuletub eranditult. Isegi teise seti kiire lõppmängu ajal, mil kodupubliku lemmik on suurele tulemusele niivõrd lähedal, et pealtvaatajad võtavad punktide tähistamiseks appi ka jalad. Ruumi nende liigutamiseks muidugi napib, sest Tallinki tennisekeskuse peatribüün on inimestest pungil nagu varahommikune Tokyo metroo.

Vaimustav võit maailma edetabeli neljanda naise, ukrainlanna Elina Svitolina üle laseb end veel seti jagu oodata, kuid maitseb seda magusamini. Rahvas saab end viimaks segamatult välja elada. Kuri naine vaikib. Ei käske, ei keelde. Kõrgete lagedega halli täidab siiras rõõm!

Naine muidugi ei rõõmusta koos meiega, sest tema jaoks on see tavaline tööpäev. Ta on kohtunik.

Küllap ma polnud ainus, kes tol laupäeva pärastlõunal kas või viivuks mõtiskles, mis kõik võiks olla, kui vaid poleks toda karmi tädi, kes surus niigi raskesti käivituvate eestlaste suud kinni iga kord, kui nood vähegi hoo üles said. 

Meeldigu või mitte, aga tennis on ses mõttes omapärane ala, et kui pall on mängus, peavad vaatajad vaikima. Pinginaabriga võib muidugi salaja sosistada, aga fännilaulud unustage ära.

Miks? 

• Esimene märksõna on traditsioon. Kuivõrd tennis on ajalooliselt aristokraatlik ala, siis on sellega aegade algusest käinud kaasas vähe väljapeetum etikett kui näiteks jalgpalliga. Nii platsil kui ka selle kõrval.
  
  
• Aga hääletu režiimi toetuseks leiab ka märksa praktilisemaid argumente. Näiteks see, et mängijad ei kuuleks kesk lärmi löögiheli. USA riiklik terviseinstituut korraldas aastal 2015 uuringu, mis näitas, et inimene reageerib helile keskmiselt 40 millisekundit kiiremini kui visuaalsele stiimulile.
  
  Kõrvade tähtsust on intervjuudes rõhutanud mitmed tipptennisistid. "Kõrvad aitavad meil registreerida palli lennukiirust, vinti ja vastase löögi tugevust," on märkinud Andy Murray.
  
  Andy Roddick ütles aastal 2003: "Kuulmine on osa reageerimisprotsessist. Minu arvates peab palli selgelt kuulma, et mängida tipptasemel." 
  
  Martina Navratilova 1993. aasta USA lahtistel: "Me tõepoolest sõltume sellest, kas kuuleme löögimomenti, eriti võrgus olles. Esmalt tuleb heli, mille põhjal saab reageerida kiirusele ja vindile. Kui palli ei kuule, tekib segadus. Eksisin mitmel lendpallil, sest ei kuulnud palli.

• Kolmandaks. Kui tribüünidel käiks pidev tants ja trall, oleks mängijatel ja pukikohtunikel keeruline (või kohati võimatu?) kuulda joonekohtunike hüüdeid. Tõsi, seda muret annaks ilmselt lahendada vile või mõne muu abivahendiga.
  
  Küll aga võib kergemat sorti mürki võtta, et kui vaikus poleks nii rangelt reguleeritud, tekiks teatud kodanikel kiusatus joonekohtunike hüüdeid imiteerida ja seeläbi mängijaid häirida. Tõtt-öelda juhtub seda vahel praegugi, kuid võib arvata, et juhtumite hulk suureneks. 
  
  
• Viimaseks. Võimalik, et see on harjumise küsimus, aga tundub, et praegused kombed soosivad nii vaatajail kui ka sportlastel mängu süvenemist.