Kui kiire on pöörase spurdi teinud Erling Haaland võrreldes sprinteritega tegelikult? (6)

Tegelikkuses asjad nii lihtsad ei ole, sest tähelepanuta jäetakse mitu olulist nüanssi. Esiteks oli Haaland juba enne mõõdetud vahemaad jooksmas, mis tähendab meeletut eelist. Nagu teame, siis kergejõustikuvõistlustel tuleb sprinti alustada stardipakkudelt. Teiseks ei arvestatud jalgpallitalendi spurdi puhul mõistagi tema reaktsiooniajaga. See tähendab, et võrdluse õiglasemaks muutmiseks tuleks norralase 6,64le lisada veel vähemalt kümme sajandikku, sest sellest kiiremat reageerimist käsitletakse valestardina.

Vast oleks mõistlikum kõrvutada Haalandi sooritus Usain Bolti 60 m pikkuse lõiguga, mille jamaicalane jooksis 100 meetri maailmarekordit (9,58) püstitades. Aegade parim sprinter läbis vahemiku 40 m - 100 m 4,94 sekundiga (!) ehk koguni 1,70 sekundit kiiremini kui Norra jalgpallitalent sama pika distantsi jalgpalliväljakul.

2017. aastal Londoni MMil naiste 100 m sprindi võitnud Tori Bowie lendstardist 60 m tulemus oli 5,64 sekundit. Samal tiitlivõistlusel 110 m tõkkejooksus tšempioniks tulnud Omar McLeod sai sama pikal lõigul ajaks 6,62; tema pidi soorituse ajal ületama ka 106,7 cm kõrgusi takistusi.

Nüüd muutus võrdlus juba palju adekvaatsemaks ning vahed päris sprinteritega hakkasid ilmnema. Kindlasti ei tähenda see, et Haaland tingimata aeglane sportlane oleks, kuid näitab väga selgelt, et päris sprinterite vastu ta ei saaks. Hinnanguliselt võiks Norra ründestaari 60 m ametlik aeg jääda vahemikku 7,5 - 7,8 sekundit. Võrdluseks: Eesti rekord sel alal kuulub ülemöödunud laupäevast Karl Erik Nazarovi nimele ja on 6,68, üleeile võitis naiste meistritiitli Õilme Võro 7,34ga.

Järelikult, kui andmed on korrektsed ja Haaland tõesti läbis 60 meetri pikkuse lõigu 6,64ga, pole seda ikkagi võimalik võrrelda madalstardist joostud sprinterite tulemustega. Nii reaktsiooniaja puudumine kui ka lendstart annavad lihtsalt tohutu suure eelise. 

Samas on varemgi jalgpallurite silmapaistvad atleetlikud sooritused pannud fännide reaalsustaju korralikult proovile. Kui Cristiano Ronaldo pea mullu detsembris pallini küündides 2.56 m kõrgusele kerkis, hakati saavutust võrdlema kõrgushüppe maailmarekordiga, milleks on "kõigest" 2.45. Jah, portugallase hüppevõime on küll vägev, kuid iseasi on juba see, kas ta lihtsalt õhku tõustes ka kahe ja poole meetri kõrgusel olevast latist üle saaks.

Jalgpallurid ja ka teiste spordialade esindajad võivad küll oma võistluskaaslaste seast välja paista, kuid see ei tähenda automaatselt, et nad kergejõustikus läbi lööksid. Sellel, miks nad näiteks oma lõbuks kõrgetasemelistel sprindivõistlustel ei osale ega kõrgeid kohti nopi, on väga lihtne põhjus: nad pole lihtsalt vastaval tasemel.