PUUST JA PUNASEKS: Venemaa pikamaajooksjad kasutasid dopingut

2012. aastast on Venemaa kergejõustikumeistrivõistlustel kestvusalade tulemused olnud vabalanguses. 800 m jooksus on tase langenud keskmiselt 2,33, 1500 meetris 5,26, 5000 meetris 31,60 ja 10 000 meetris 49,83 sekundi võrra.

Uuringus vaadeldi Venemaa meistrivõistluste kaheksat parimat. "Numbrid peatasid meie uurimisrühma," ütleb Iljukov, kelle sõnul ei leitud vähikäigule ühtegi muud seletust kui veredopingu vähesem kasutamine.

Tema kinnitusel analüüsiti Venemaa sportlaste aegu vahemikus 2008-2017. Ristumiskoht oli 2012, kui kergejõustikus määrati bioloogilise passi alusel esimesed dopingukaristused. Passi tutvustas rahvusvaheline kergejõustikuliit 2009. aastal.

"Paljud riigid ei saanud 2012. aastal aru, kuidas bioloogiline pass töötab," märkis Iljukov. "Mõni sportlane naasis pärast võistluskeelust vabanemist jooksurajale, aga ükski neist ei suutnud endisele tasemele tõusta."

Iljukov ütleb, et tänu bioloogilisele passile on veredopingu kasutamine muutunud keeruliseks. Näiteks 5000 meetris tuleb pooleminutise edu saavutamiseks teha neli-viis vereülekannet.

"Kui viite organismi kaks kotitäit verd, on teie vahelejäämise võimalus 80 protsenti,“ sõnas Iljukov. "Pärast ühe verekoti kasutamist on see tõenäosusus 50 protsenti," lisas ta.

Perioodil 2008–2012 olid 75 uuringus vaadeldud Venemaa sportlast alistanud tiitlivõistluste A-normi ja neist 53 protsenti põrus dopingukontrollis. 29 sportlast jäid vahele tänu bioloogilisele passile.

Perioodil 2013-2017 suutis tiitlivõistluste normist jagu saada 50 sportlast, ehkki rahvusvaheline kergejõustikuliit muutis norme nõrgemaks. Nimetatud ajavahemikul patustasid 30 protsenti neist keelatud ainetega. Üheksa jäid vahele tänu bioloogilisele passile, kuus tavatestimisel või muul viisil.