Deivil Tserp | Koroonaviiruseajastul taastun (tipp)spordi metsikust üledoosist

Spordihuviline tunneb end koroonaviiruseajastul kehvemini kui pirtsakas gurmaan, kes on harjunud sööma hõrgutisi, aga peab katkenud tarnete tõttu leppima lihtsate toitudega. Gurmaanil on vähemalt midagi suhu pista, ent spordifänn sattus ühtäkki ebameeldivale võõrutusravile, kus on keelatud kõik endised meeleolutekitajad.

Küllap tundub järgnev tõdemus pisut üllatav, ometi tunnistan, et adusin juba mitu aastat tagasi spordi metsikut üledoosi. Kui oled kogu teadliku elu tarbinud tippvormi treenitud naiste ja meeste kõikvõimalikku tulemusele orienteeritud tegevust lubatud narkootikumina, muutud lõpuks tuimaks olendiks, kes ei oska enam igast kordaminekust rõõmu tunda.

Üritan seda keerulist mõttekäiku pisut selgitada. Algklasside õpilasena ootasin talvel suusa-MMi, et vaadata talisportlaste ägedaid medalilahinguid. Suviste kergejõustiku tiitlivõistluste ajal loobusin hoovispordist, istusin hommikust õhtuni televiisori ees ja jälgisin, suu ammuli, haaravaid mõõduvõtte.