Mart Soidro | Olümpiamängud koroona ajal: ERR või Postimees Grupp

Kultuuriministeerium kirjutas 2.aprillil riigikogule esitatud lisaeelarvesse ERRile olümpiamängude ülekandeõiguse ostmiseks 500 000 eurose summa. „ERRi täiendav toetamine on mõeldud Eesti kultuuri ning maailma kultuuri- ja spordisündmuste vahendamiseks eriolukorras ja sellele järgnevates tingimustes uute lahenduste algatamiseks,” seisab selgituses.

Kultuuriminister Tõnis Lukase sõnul on olümpiamängude rahvusringhäälingusse tagasitoomine põhimõtteline küsimus: „ERR peab olema valmis suursündmusi kajastama. Arvan, et olümpiamängud peaksidki üleüldse ERRi eetris olema.”

Tõsi, kui erakanalid hakkasid protesteerima sellise rahaeralduse vastu, pehmendas minister sotsiaalmeedias varemöeldut: „Läksin kultuuri- ja spordivaldkonna kriisipaketi puhul tõesti liiale selle olümpiaülekannete näitega. See polnud päevakajaline ja ei ole seda ka täna. Küllap Postimees ei müü ja küllap ERR ei osta. Ja kui, siis klaariavad omavahel, mina sellega ei tegele.”

Kivinenud arusaamadest

Meeldetuletuseks: 2016.aasta novembris omandas Eesti Meedia (praegu Postimees Grupp) 2018.aasta Pyeongchangi tali- ja 2020. aasta Tokyo suveolümpiamängude tele- ja internetiülekannete õigused. Selle aasta 23.märtsil, kui seis oli juba hapumast hapum, koondas Postimees grupp peaprodutsent Marko Kaljuveeri ja tema kolm alluvat. Siililegi selge, miks. Ja selleks ei pea olema üldse terav pliiats, et mõista - ilma Kaljuveerita Postimees Grupp Tokyo olümpia teleülekandeid ei tee. 

Seetõttu võiks Lukast ju moka otsast tunnustadagi, mees mõtles selle peale, mis saab siis, kui -ptüi! ptüi! ptüi! - Margus Linnamäe meediaimpeerium kokku variseb. Aga alati leidub pahatahtlikke, kes nägid selles Isamaa ministri soovi oma „isakesele”appi rutata ja kontsern täbarast seisust välja aidata. Seda enam, et apteegireformiga läks nagu läks.

Nii või teisiti, Lukas tahtis kindlasti parimat, aga välja kukkus nagu alati. Džinn oli pudelist välja lastud ja lumepall veerema hakanud. Tõsi, peale Peep Pahvi, meie spordiajakirjanduse au, mõistuse ja südametunnistuse ei leidunud vist ühtegi plaanimajanduse apologeeti, kes söandanuks ministri esialgset mõtet sellisel kujul toetada. Ikka kriisi aeg. Pealegi turu solkimine. 

See ei olnud siiski ministri uitmõte. Kui lugeda Pahvi vohavat ja pateetikast pungil arvamuslugu „Olümpia pühalikkus äriliste ambitsioonide ja kadeduse kastmes”, siis selgub, et juba paar kuud tagasi teatasid sporti kajastavad inimesed Tõnis Lukasele: ERR on olümpiamängude näitamiseks parim lahendus. (Eesti Päevaleht, 6.04.2020). Siinkohal meenub, et „sporti kajastavad inimesed” on juba aastaid rääkinud, et tuleks taas käivitada Spordilehe väljaandmine - mis see pool miljonit riigile ikka teeb!

Aga olümpia pühalikkus, millele Pahv viitas? Lubage naerda. Viimati kuulsin nii jaburat juttu ilmselt 40 aastat tagasi, Moskva olümpiamängude aegu. Ainult aeglustunud arenguga laps võib aastal 2020 rääkida olümpiamängudest kui spordi- ja rahupeost. Ma ei oskagi esimese hooga nimetada peale FIFA ja UEFA veel korrumpeerunumat rahvusvahelist organisatsiooni kui seda on ROK. Just tänu oma kommertslikkusele võikski neid mänge näidata kommertskanal. Seda enam, et uute aladena lisanduvad mängude kavva surfamine, rulasõit ja ... sportronimine.

Sohi tegemine

See poleks esimene kord, kui Eesti rahvusringhääling saaks teleülekandeõigused mitte just kõige ausamal teel. 2017.aastal omandas ERR UEFA-lt 2020.aastal toimuma pidanud Euroopa meistrivõistluste finaalturniiri teleõigused, samuti sellele eelneva ning järgneva valiktsükli ning jalgpalli rahvuskoondiste uue formaadi Nations Leagueülekandeõigused 2018-2021. 

Tervikpakett läks maksma 1,34 miljonit eurot, Eesti Jalgpalli Liit tegi ERRile sihtotstarbelise toetuse 950 000 eurot. Summa tundub suur, aga ilmselt mahuvad selle sisse ka publikut paeluvad Premium Liiga iganädalased ülekanded meie kodukamaral. „Tõepoolest, me sekkusime läbi raha, aga ma hindaksin pigem seda väärtuspõhiseks lähenemiseks,” kommenteeris otsust jalgpalliliidu president Aivar Pohlak (ERR, 10.01.2018).

Kui nii, siis nii. Mis seal ikka. ETV jalgpallikommentaatoritele ei saa ju otseselt midagi ette heita. Suurturniiride ajal pingutavad nad kõvasti, kuigi erakanalites on neist andekamaid tegijaid.

Mis puudutab olümpiamängude kajastamist, siis selles valdkonnas on ERRil suur eelis – neil on pikem pink. Näiteks 2016.aasta Rio de Janeiro suveolümpiamängudel osales 48 eesti sportlast, kelle tegemisi päikeselises Brasiilia sadamalinnas valgustas 9 ERRi ajakirjanikku: Anu Säärits, Kristjan Kalkun, Tarmo Tiisler, Helar Osila, Rivo Saarna, Andrian Tšeremenin, Karl Mihkel Eller, Juhan Kilumets ja Alvar Tiisler. 

Kui jätta kõrvale spordikauge ERRi spordi- ja uudistesaadete peatoimetaja Anvar Samost, siis hästikomplekteeritud toimetuses töötab 22 spordiuudiste juhti, raadio sporditoimetuse juhti, vastutavat toimetajat, toimetajat-administraatorit, toimetajat-saatejuhti, reporter-toimetajat, administraatorit ja režissööri. 

Kusjuures töötajate nimekirjast ei leidnud ma Johannes Vedru, kes on üks vähestest, kes kriisiajal Vikerraadios spordisõpru oma teadmistega rõõmustab. Spordiuudiste juht Rivo Saarna väitis teisipäevases Postimehes, et toimetus ei istu sugugi jõude, uue formaadina tuleb eetrisse saatesari „Mis tunne on?”. Jääme ootama.

Muide, samas lehenumbris sattusid kõrvuti kaks artiklit: „Postimees Grupil pole plaanis Tokyo OMi telelitsentsi ERRile müüa” ja Rivo Saarna: „Olümpia peaks olema ERRis, töö selle nimel käib.” Milline töö?

Kahjuks ei saa härra Saarnale meenutamata jätta kahe aasta taguseid taliolümpiamänge, kus rahvusringhääling rahvakeeli disklahvi sai. Rahvusvaheline olümpiakomitee tühistas ERRi akrediteeringud, kuna ülekannete õigust omava Kanal 2 logo oli Aktuaalse Kaamera spordiuudistes peidetud udulaigu alla. 

Aga palju neid ausa mängu põhimõtteid olümpiamängudel järgitakse? Näiteks tõstesportlaste lõplik paremusjärjestus peaks parimal juhul selguma selle kümnendi lõpus.