Korvpall

Reinar Hallik: korra ütlesin küll Sõbrale, et ei viitsi enam ta möla kuulata 

Toimetas Kaspar Koort, 14. aprill 2020 19:41
Reinar Hallik: korvpall peab lõbus olema!Foto: Alar Truu
Korvpalliliidu kodulehel avaldatud Eesti korvpalli 100. aastapäeva lugudeseeria järjekordseks kangelaseks oli Reinar Hallik, kes mängis end Eesti koondise fännidele nii sügavale südamesse, et 2015. aasta EM-finaalturniiril Riias nõudis rahvas teda nimeliselt väljakule. Toome ära valiku Hallikule esitatud küsimustest ja suure lõuapoolikuna tuntud kossumehe vastustest.

Kuidas sinu korvpallitee alguse sai?

Treener Kalju Pluutus tuli kunagi meile kehalise tundi, kui me staadionil jooksime, võttis kõige pikemad kutid enda kõrvale ja kutsus trenni. Mina olin enne seda käinud erinevates trennides, judos olin korra isegi Ida-Virumaal kolmas ja igasuguseid teisi alasid sai ka proovitud. Aga midagi ei meeldinud. Korvpalli olin telekast alati vaadanud, kas siis Kalevi lahinguid või Vene kanalitest CSKA mänge.

Millised mälestused esimesest trennist meeles mõlguvad?

Läksin esimene kord mõttega, et seal saab kossu mängida, aga kahjuks oli selline trenn, et pidime sisuliselt ümber Narva jooksma. Lasime seal päris pika, umbes 10 kilomeetrise sõlme. Olin siis 12-aastane. Järgmisel päeval olid mul jalad nii kanged, et kõndisin nagu puuhobune.

Hommikuti käisin veel ka kooli peotantsutrennis, kuna mulle meeldis sealt üks tüdruk. Marssisin sinna tantsutundi ja ütlesin: "Kuule, õpetaja, nüüd on tantsukarjääriga kõik läbi. Hakkan kossu mängima!"

Kas tüdruk jäi üksikuna tantsutrenni nutma?

(Naerab) Ega tema ei teadnud, et ta meeldib mulle. Ma ei julgenud talle seda öelda.

Kui tulid Tallinnasse elama, siis läks asi tõsiseks?

Ma läksin üheksandasse klassi Eesti spordigümnaasiumisse, aasta oli siis vist 1999. Kui ma õigesti mäletan, siis 100 inimest tahtsid sisse saada ja ainult 18 said. Konkurents oli tihe ja mõtlesin, et kurat, kas mind ikka võetakse. Lõpuks ikka võeti. Mäletan, et esimene II liiga hooaeg oli mul päris hapu, ma ei saanud üldse midagi aru ja mõtlesin lausa, kas olen õige ala valinud.

Aga juba järgmisel aastal tegin teises liigas üle 20 punkti mänge ja meri oli põlvini. Mõtlesin, et kohe-kohe lähen juba NBA-sse. Olin selline peenike hüppav ja viskav mees ja panin isegi jalgevahelt pealt. Aga siis ühel saatuslikul õhtul pärast Eesti koondise võitu Prantsusmaa üle (28. november 2001 EM-valiksarjas 63:59 - toim.) hakkasin ühikasse tagasi minema ja kukkusin jalaluu katki. Pärast seda enam ei hüpanud kunagi.

/---/

Mina tahtsin kossumeheks saada kogu aeg ja selle nimel töötasin. Mul ei olnudki ühtegi teist ideed või mõtet, et mul see ei õnnestu. Teadsin, et mul on hea vise ja kõik muu tuleb ka järgi. Ainuke jama, et niipea, kui panin meistriliigas mõned punnid ja käisin korra välismaal ära, mõtlesin, et olengi juba mängumees. Sel momendil tuli ka veidi raha. Üles kasvades meil peres raha polnud, aga ühel hetkel sain endale asju lubada. Sai tüdrukutega väljas käia ja siis tekkis kuidagi tunne, et olengi saavutanud selle, mida tahtsin.

Tegelikult unistasin kunagi ikka NBA-sse jõudmisest, aga siis tekkis selline sisemine rahulolu, et nüüd on kõik hästi ja enam ei pingutanud nii palju. Tipus on konkurents väga tihe ja tuleb palju tööd teha, aga seda ma ei viitsinud nii palju kui oleks pidanud. Olen seda juttu hoiatuseks ka oma korvpallikooli poistele rääkinud.

Kas sinu arvates peab selle pingutuse kõrval korvpalli mängimine olema ka lõbus? Kas sinu karjäär on lõbus olnud?

Täpselt, korvpall peabki fun olema. Profikorvpallur on ikka päris äge olla, sest sa teed seda, mida sa armastad ja saad selle eest veel ka raha. Lisaks muidugi emotsioon, et tuhanded inimesed plaksutavad ja elavad su sooritustele kaasa. Põhimõtteliselt ühel eluetapil mõtlesin, et miks ma mossitan ja olen masenduses? Kurat küll, elust tuleb rõõmu tunda ja teha see asi lõbusaks!

Siis hakkas mul mõttemaailm ja vaatenurk tasapisi muutuma ja see läks üle ka tegudesse. On suur vahe, kas sa lähed riietusruumi, kus kõik on tõsised ja pinges või mingi möla käib ja üksteisele pannakse heas mõttes ära. Mõnusa emotsiooni pealt on alati lõbus minna ja teha. Vahel tegin ma ikka teadlikult ka nalja, kui nägin, et võistkonnas pole kõige parem seis või nooremad mängijad on krampis. Siis tõmbasin mingi killu ja maandasin sellega pingeid. Samas, liiga lõbus ei tohi ka olla, siis kipub see töötegemine tagaplaanile vajuma.

Treeneripingil oled saanud tunda Andres Sõbra pidevat jutustamist, kes teatavasti pole suu peale kukkunud mees. Kuidas sellega toime tulid?

Tema väljaütlemised on muidugi päris naljakad olnud, alustades selle lubadusega, et ta mu maha lööb. Isiklikult on meie suhted head. Me sobisime ja meil oli alati koos lõbus. Eks ta üritas mind seal kasvatada ka, siis alati nii lõbus polnud, aga üldiselt sai päris palju pulli (Naerab).

Loe täispikka intervjuud Reinar Hallikuga basket.ee portaalist!