Täna 15 aastat tagasi oma viimase koondisemängu pidanud Marko Kristal: need olid karjääri ühed raskemad 27 minutit

"Mäletan sellest mängust nii palju, et ega ma trenni polnud eriti teinud," meenutab praegune Nõmme Kalju peatreener Marko Kristal 15 aastat tagasi toimunud lahkumisetendust. "Mängimise lõpetasin juba sügisel, aga et olin sel ajal Eesti koondise abitreeneriks, siis peatreener Jelle Goes lubas mul ikka trennides natuke meeskonnaga mängida."

Kristal ei salgagi, et need 27 minutit, mis ta platsil olla sai, olid tema karjääri ühed raskemad.

"Väga raske oli," ütleb ta ausalt. "Just jooksmise koha pealt muidugi, mängust sain ikka aru. Mäletan, et enne vahetust tegin ka ühe pealelöögi, mis läks üle. Jelle veel pärast ütles, et hea, et üle läks, oleks värav tulnud, poleks ma sind julgenud välja võtta."

Debüüdi koondise eest tegi Kristal 1992. aasta 3. juunil, kui taasiseseisvunud Eesti pidas esimese ametliku maavõistluse Sloveeniaga. Samas kohtumises sai platsile ka Kristalist kaks aastat vanem Martin Reim, kelle nimele kogunes lõpuks 157 A-maavõistlust. Omavahel on mehed nende numbrite üle vahel ikka lõõpinud, kuid Kristali jaoks polegi esmatähtis mitte koondisemängude arv, vaid see, et ta sai otseselt Eesti jalgpalli taassünni juures osaline olla.

"Olid väga huvitavad ajad ning mingil hetkel arenesime väga kiirelt edasi, sest uut informatsiooni tuli kogu aeg juurde," räägib Kristal. "Iga treener, kes tuli, tõi jälle midagi uut ning see muutis jalgpallist arusaamise ja mõtlemise palju huvitavamaks. Isiklikult tõstaks kõige enam esile Arno Pijpersit, kes on ka mind kui treenerit kõige rohkem mõjutanud, just selles plaanis, et ta oskas selle mängu väga hästi lahti seletada."

Kristal tõdeb, et oma 14 aasta pikkusest koondisekarjäärist oleks tal palju huvitavat rääkida, kuid elulooraamatu avaldamise peale pole ta seni veel mõelnud. 

"Loodan elada veel päris kaua, pole mõtet kiirustada. Aega veel on, äkki juhtub veel midagi huvitavat," muheleb Kristal.