Jalgpall

HÄÄBUMINE | Musta Mandri suurlootusest MMide suurimaks häbiplekiks. Sairi koondise lugu 

Kaspar Koort, 23. aprill 2020, 18:01
Sairi koondis 1974. aasta MMil: lootused olid kõrgel, kukkumine aga valus.Foto: Mirrorpix / Vida Press
1974. aasta 22. juuni, Gelsenkircheni staadion toonasel Lääne-Saksamaal, jalgpalli MM. Kohtunik on määranud Brasiilia ja Sairi vahelises kohtumises brasside kasuks karistuslöögi, kui korraga tormab müürist välja Sairi kaitsja Mwepu Ilunga ja virutab palli minema. Olles ühelt poolt koomiline, võtab see episood samas ka väga traagiliselt kokku Sairi koondise suurte lootustega alanud MM-seikluse ja mõneti selle riigi kogu jalgpalliloo.

Sair ehk praeguse nimega Kongo Demokraatlik Vabariik on hiiglaslik maalahmakas keset Aafrikat. Suuruselt teine Musta Mandri riik on ülimalt rikas oma loodus- ja maavarade poolest, kuid paraku pole neid varasid suudetud riigi ja rahva huve teenima panna. Euroopas seostuvad Kongo DVga lõputud kodusõjad, taudipuhangud ja kunagise diktaatori Moputu Sese Seko hirmuteod.

Pidades sporti riigi üheks visiitkaardiks, võiks ju arvata, et enam kui 80 miljoni suuruse rahvaarvuga riigist kerkib kõige kiuste esile mõni atleet, kes suudab ka rahvusvahelisel areenil läbi murda. Kongo DV spordilugu on selle koha pealt aga hunnik õnnetust: hiigelriigi sportlased pole suutnud võita olümpiamängudelt mitte ainsatki medalit! Kas teate üldse mõnd sealt riigist pärit sportlast? Ehk vaid Dikembe Mutombo, Denver Nuggetsi ja Atlanta Hawksi „kulbimeistri” nimi ütleb midagi neile, kes kursis NBA 1990. aastate ajalooga.

Kongo DV spordi suurkuju Dikembe Mutombo. Mees oli omal ajal NBAs nii kõva tegija, et tema number tõmmati 2016. aastal Denver Nuggetsi kodusaali lae alla. Foto: David Zalubowski

Samal teemal

Siiski. Nagu enamikus teisteski Aafrika riikides on Kongo DVs spordialade võimsaks valitsejaks jalgpall. Ning pärast 1960. aastal Belgia koloniaalvõimu alt vabanemist oli nende koondise algus paljutõotav. Juba 1968. aastal võideti Kongo-Kinshasa nime all Aafrika meistrivõistlused ning 1974. aastal korrati seda saavutust, nüüd juba Sairi nime all. Samal aastal pääseti esimese Sahara-taguse Aafrika riigina ka Lääne-Saksamaal toimunud maailmameistrivõistlustele.

Mõistagi ei läinud Sair MMile suure favoriidina, kuid maailma vutiüldsus jälgis nende tegemisi tähelepanelikult: mida siis need mustad mehed korraldada suudavad? Arvestades riigi suurust ning asjaolu, et koondis oli diktaator Moputu isiklik lemmiklaps, oldi üsna kindlal seisukohal, et just Sairist kujuneb Musta Mandri jalgpalli suurjõud, kelle järgi hakkavad joonduma teisedki Aafrika riigid.

Foto: Sairi jalgpallikoondise lipp. (TP / Alamy)

Paraku toodi Sairi mehed maa peale tagasi juba alagrupiturniiri avamängus, kui šotlased lõid neile esimese poolaja keskel kaks kiiret väravat ja võtsid kindla 2:0 võidu.

Kui esimene mäng lõppes skoori mõttes veel viisakalt, siis teine matš oli katastroof. Aafriklaste tegutsemises oli juba avamängus näha teatud tujutust, kuid see, mis juhtus Jugoslaavia vastu, oli tõeline häbistamine. Juba avapoolaja järel oldi 0:6 kaotusseisus ning lõppskooriks märgiti jugoslaavlastele tabelisse 9:0 võit. Sama suurelt oli Ungari 1954. aastal nüpeldanud Lõuna-Koread ning üheksaväravalise võidu saavutasid madjarid ka 1982. aastal, kui nahutasid Salvadori 10:1. Need ongi MMide valusaimad saunaõhtud.

On spekuleeritud, et Sairi mängijad müüsid kohtumise Jugoslaaviale lihtsalt maha. Oli see nii või mitte, kuid hiljem on mängijad tunnistanud: nende käegalöömise põhjused peitusid selles, et valitsus ei maksnud neile välja MMile pääsemise eest ette nähtud preemiat.

Alagrupiturniiri viimane mäng Brasiiliaga lõppes küll viisaka skooriga ehk tabelisse läks brassidele „vaid” 3:0 võit, kuid seal kirjutas end ajalukku too Mwepu Ilunga oma sissejuhatuses mainitud vägiteoga.

„Tegin seda meelega,” rääkis Ilunga kümne aasta taguses intervjuus. „Teadsin reegleid ja arvestasin, et mind eemaldatakse. Mul ei olnud põhjust, et edasi mängida ja riskida mõne vigastusega, samal ajal kui need, kes meie mängimisest rahalist kasu said, istusid tribüünil ja hõõrusid käsi. Kohtunik oli aga leebe ja andis mulle ainult kollase kaardi.”

Sair lahkus häbistatult MMilt ning sellega olid nende jalgpalli kuldajad ka läbi saanud. Maailmameistrivõistlustele pole nad hiljem ei Sairi ega Kongo DV nime all enam pääsenud, Aafrika meistrivõistlustel on kahel korral (1998 ja 2015) jõutud pronksile, aga ei enamat. Üheks väiksemaks sähvatuseks on olnud ka nende klubi TP Mazembe jõudmine 2010. aasta klubide MMi finaali, kui veerandfinaalis saadi jagu Mehhiko Pachucast ja poolfinaalis Brasiilia Internacionalist. Finaalis pidi Mazembe tunnistama siiski Milano Interi 3:0 paremust.

Nii peegeldab Kongo DV jalgpalli lugu tegelikult kogu selle hiiglasliku riigi lugu: potentsiaali oleks justkui meeletult, aga selle realiseerimiseni pole seni jõutud. Tegelikult võiks Kongo DV koondis muidugi praegugi olla maailma parimate seas, kui kõik selle riigi juurtega parimad pojad just nimelt Leoparde esindaksid. Romelu Lukaku, Christian Benteke, Vincent Kompany, Aaron Wan-Bissaka, Youri Tielemans, Michy Batshuayi, Dedryck Boyata, Steve Mandanda, Presnel Kimpembe, Tanguy Ndombele ja Blaise Matuidi on vaid mõned nimed, kes võiks tegelikult selle Aafrika riigi särki kanda, ent esindavad hoopis mõnd Euroopa koondist.

Vincent Kompany (vasakul) ja Romelu Lukaku võiks esindada Kongo DV koondist, kuid neil on üll hoopis selle riigi kunagise emamaa Belgia punane särk. Foto: FRANCOIS LENOIR

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee