POLIITIK: Olge valmis muutuseks. Paadis rügav ja higistav Jüri Jaanson on asendunud pintsakut ja lipsu kandvaga. (Tairo Lutter)

Poliitikukandidaat Jüri Jaanson ütleb Õhtulehe ajakirjandusliku eksperimendi raames, et ihkab riigikokku sooviga Eesti elu paremaks muuta. Kui ajend oleks raha, läheks sõudekuulsus pigem Norrasse või Soome ehitusele.

Jüri Jaanson – igiliikur, vanameister, raudmees...

Ja nüüd ühtäkki – noorpoliitik, poliitikuhakatis...

Spordilegend on uue tee alguses ning tõdeb, et iga algus on raske. Esmalt tuleb endale nime teha ning tervele maailmale tõestada, miks nii, aga mitte kuidagi teisiti.

Jaanson on lahkesti nõus kohtuma tingliku valijaga Õhtulehest.

Ta tuleb – ülikond seljas ja Reformierakonna visiitkaart kaasas – nagu kord ja kohus ka ise kenasti valija juurde.

Jüri, mitmes taoline kohtumine valija(te)ga see sul on?

Eks neid ole ikka olnud, aga pigem kohtun gruppide, mitte ühe inimesega. Näiteks täna (ehk kolmapäeval – A.V.) osalesin invaspordi nõupidamisel, eile olin Jüri gümnaasiumis. Aga tegelikult ei saa me hetkel rääkida kohtumistest valijatega, sest mind pole ju kuhugi valitud.

Kui me sind poliitikuks veel ristida ei saa, siis kas poliitikuhakatis sobib?

Olen poliitikukandidaat. Ja loomulikult teen ma kõik selleks, et saada poliitikuks.

No see on ju sisuliselt kindel, et saad! Teine positsioon Harju- ja Raplamaal võimupartei peaministri järel ühele poliitikukandidaadile – uskumatu ju!

See on kahtlemata mulle äärmiselt austusväärne koht.

Ole hea, räägi palun täpselt selgeks, miks sa kandideerid siin, aga mitte Pärnus, kus su kodu, juured, aerud ja kõik muu!

Siin on põhjus lihtne: tulin poliitikasse liiga hilja. Loomulikult oleks mul kodu ja kampaania seisukohalt parem kandideerida Pärnus. Aga seal oli meeskond juba koos. Vaagisime erakonna sees nii- ja naapidi ning leidsime, et kõigile on kasulikum, kui kandideerin siin.

Riigikogu ja kohalikud valimised on olemuselt niivõrd erinevad, et pole suurt vahet, kus oled üles seatud. Riigikogus juhitakse ikka kogu riigi asju.

Kuidas saad läbi Kaja Kallasega?

Väga hästi.

Ei mingeid vaidlusi, nääklusi selle teise positsiooni üle?

Ei midagi sellist. See pole meie tegevuse alus.

Kui osutud valituks, kas kolid elama Tallinna?

See pole aktuaalne teema. Aga kui tõesti valituks saan, on paratamatu, et tuleb elamispind muretseda ka Tallinna.

Aga mis saab, kui sa ei osutu valituks?

Keskendun sellele, et osutuda valituks.

Hästi. Vahetame kurssi. Sõudjana olid sa selge ühesemees...

... /Lõikab vahele./ Ei olnud! Selge ühesemees olin aastani 2004. Pärast seda proovisin koos heade ja tugevate Eesti poistega sõudmist kui meeskonnasporti. Tegime tulemust ka seal!

Kas tähendab see, et ka poliitikas ei saa sinust ühesemeest?

Ehkki meeskonnatööst on paljudel erinev nägemus, olen kindlasti meeskonna osa.

Sportlasena tunti sind ka kui eriti meelekindlat ja sirge seljaga meest. Kas lubad, et jääd poliitikuna samasuguseks?

Päris kindlasti vajab poliitika otsusekindlaid ja sirgeselgseid tegijaid. Tahan olla üks neist, kes julgeb otsustada ja suudab vastutada.

Kui sul on üks ja erakonnal teine arvamus, millisele nupule hääletuspuldil vajutad?

Selle räägime erakonna sees selgeks. Aga kui peaks ilmnema maailmavaatelised erimeelsused, siis... (vajub mõttesse).

Siis...

No siis... On mul ilmselt mõningad muud võimalused. Aga esimese sammuna ikka diskussioon. Ma ei taha ega saa praegu midagi muud öelda ega lubada. Konkreetsemalt saame rääkida, kui taoline olukord peaks tekkima. Praegu spekuleerime.

Sa rõhud sotsiaal-, haridus- ja spordivaldkondadele, kuid need ei ole mingil juhul Reformierakonna prioriteedid. Äkki oled sattunud valesse parteisse?

Ma ei näe siin mingit vastuolu. Näen vaid seda, et elu saavad edasi viia ainult ettevõtlikud inimesed. Sellised, kes tõesti tahavad elu edasi viia. Mina kuulun nende hulka, kes tahab hoolitseda järelkasvu, puuetega ja nõrkade inimeste eest. Aga Reformierakond tervikuna ei seisa kindlasti ainult jõukamate või vaesemate, vaid ikka kõigi eest.

Kui palju on sinu ja Reformierakonna üldistes vaadetes erinevusi?

Üht-teist on, ja neid oleme siseringis juba arutanud. Küll aga võin selgelt öelda: minu kui uustulnuka arvamusega arvestatakse. Ja sama selgelt võin öelda: kuna Reformierakond on juba mu ammune valik, siis suuri lahkarvamusi olla ei saa.

Kui ammune?

See on kujunenud mõne aasta jooksul. Kuna olen poliitikat pidevalt huviga jälginud, siis jõudsin ühel hetkel äratundmisele, et saan ennast kõige paremini samastada läbi selle erakonna.

Su abikaasa Tatjana Jaanson kuulub sotside ridadesse. Kas kaklete kodus tihti?

Oh ei! Inimesed erinevatest erakondadest saavad väga edukalt koos töötatud ja isegi koos elatud.

Kas oled nõus Andrus Ansipi arvamusega, kui ta ütles, et sport ei peaks olema riigi sport ja et riigi suur panus spordi toetamisse on totalitaarsete režiimide nähtus?

Tõenäoliselt pidas peaminister silmas tippsporti. Suuremahuline tulemuskeskse spordi juhtimine-toetamine on tõesti olnud totalitaarsete režiimide vahend. Aga sporti kui rahva liikumisharrastuse ja terviseparandamise vahendisse peab riik kindlasti palju panustama.

"Materiaalselt tunnen end suhteliselt hästi."

Viimastel päevadel on palju kõneainet pakkunud su töövõimetuspensioni teema. Kas elad tõepoolest ainult sellest?

Pean klaarima ühe möödarääkimise. Töövõimetuspension on, jah, hetkel mu ainuke sissetulekuallikas. Lastetoetus kah, vabandust.

Aga loomulikult on mul sääste ja varusid. On investeeringuid. Materiaalselt tunnen end suhteliselt hästi.

"Pealtnägija" usutluses sa säästudest ja muust ei rääkinud ning vaatajale jäi mulje, et eladki vaid tollest pensionist.

Vastasin Mihkel Kärmasele hetkesissetulekute kohta. Järgmise küsimusega täpsustasime kõik kenasti ära, aga see oli saatest välja lõigatud.

Mõtleme loogiliselt: kui elaksin ainult töövõimetuspensionist, kuidas saaksin ette võtta nii kulukat asja kui valimiskampaania?

Seega: võid vanduda, et ei kandideeri riigikokku selleks, et kindlustada sportlaspõlve järgne elu?

Kui orienteeruksin puhtalt rahale, ei valiks päris kindlasti poliitikuametit. Leiduks palju paremaid valikuid. Minna kas või Norrasse või Soome ehitama! Tegelda kinnisvara või aktsiatega! Poliitikat tehakse elu parandamise, mitte raha teenimise eesmärgil. Riigikogu liikme kaudne rahaline motivatsioon on vaid see, et tema palk on seotud Eesti keskmise palgaga.

Ei muretse plekitu renomee pärast

Kuidas on läinud sinu kinnisvaraäridel Pärnus?

Ma ei nimetaks neid ärideks. Alustasime seda kõike 1993. aastal vennaga poolsunniviisiliselt. Isa suri, tal oli Pärnus kortermaja, pidime tahes-tahtmata haldamise üle võtma.

Oskuste ja kogemuse lisandudes laiendasime tegevust. Sydney olümpia järel kingituseks saadud krundile sai ehitatud kah maja – küll oli lihtne buumi ajal kortereid müüa! Seal elan tänini ka ise.

Kui tahaksid elada vaid sportlasena teenitust, kas saaksid hakkama?

Mõne aastakese ikka saaksin. Kui peaksin ülal pidama vaid iseennast, mitte peret, saaks kohe päris kaua.

Sa oled legend, igiliikur, vanameister, raudmees ja nii edasi. Sul pole küljes ainsatki plekki. Kas sa oma laitmatu renomee pärast ei muretse?

Aga mis ma selle renomeega peale hakkan? Või mida ma kartma pean?

No ühel juhul sind jumaldatakse, poliitikuna on oht saada ehk isegi vihatuks.

See on paratamatus. Kui riigis oleks kaks jalgpallimeeskonda, üks Põhja- ja teine Lõuna-Eestis, kummalgi oma paadunud fännid, ei peaks nad teineteisest kuigivõrd lugu. Nii on ka poliitikas.

Kas sa ei pelga, et sind ootab sama saatus, mis mitmeid poliitikasse sukeldunud endisi spordikuulsusi? Ehk üsna üksmeelne avalik hukkamõist.

Mina ei pürgi poliitikasse sellepärast, et olin spordikuulsus või ei olnud. Võtan seda kodanikukohusena ja võimalusena öelda sõna sekka. Kõik, mis tööga kaasneb, võtad omaks. Olulisele pöörad tähelepanu, ebaolulisele mitte. Kui avalikkus hurjutab lihtsalt seepärast, et oled spordikuulsus, ei pea ma seda eriti tähelepanuväärseks.

Jaga artiklit

0 kommentaari

Päevatoimetaja

Telefon 51993733
online@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis