Rannajalgpallikoondise peatreener: i-le jäi siiski täpp peale panemata

Nüüd, kui Euroliiga mängudest on veidi aega möödas ja esimesed emotsioonid lahtunud, on õige aeg turniirist kokkuvõte teha. Tunded on vist kahetised, sest mängiti hästi, aga eesmärgist jäi väga vähe puudu.
Tunded on tõesti kahetised. Sportlikku saavutust vaadates tegi meeskond väga hea esituse. Varasematel aastatel ei ole Eesti Euroliiga finaalturniiril alagrupimänge võitnud, seega tegime ajalugu juba peale esimest mängu Norraga. Ühtlasi oli peale esimest mängu teada, et Inglismaa ja Ungari vastu ei tohtinud me kaotada, kuna sellisel juhul oleksime minetanud lootuse võita oma alagrupp. Mäng Inglismaa vastu oli juba oluliselt enesekindlam ning lõpptulemus andis hea emotsiooni viimaseks alagrupimänguks Ungari vastu. Viimaseks mänguks oli olukord selline, et Ungari vajas alagrupi võitmiseks võitu normaalajal ning meile piisas lihtsalt võidust (sealhulgas võidust lisaajal või penaltitega). Kuna mängu viimastel sekunditel oli seis viigiline, siis panustasid ungarlased kõvasti rünnakusse, mis tekitas omakorda kontravõimalusi meile. Õnneks suutsid mehed ühe olukorra realiseerida ja sellest piisas alagrupivõiduks.

Kui lõpptulemust vaadata, siis ei ole ju ühtegi turniiri hea kaotusega lõpetada. Seda enam, et finaalmäng Rumeeniaga paistis algusest peale Eesti kontrolli all olevat - läksime ju pidevalt juhtima, kuid lasime rumeenlastel küllaltki lihtsate väravatega vastata. Mängu normaalaja viimased paar minutit oleksime tagant järgi analüüsides pidanud natukene targemalt mängima, aga ilmselt olid emotsioonid mängu käiku ja tähtsust arvestades nii kõrged, et sealt need väikesed eksimused tulidki. Lisaks jäi A-divisjoni koht, mis oli ka koondise eesmärgiks, ebaõnnestunud penaltiseeria taha. Sellest on väga-väga kahju.

Mis siis puudu jäi?
Normaalaja viimastel minutitel olid emotsioonid nii kõrged, et keskendumine kadus ja tekkis närvilisus. Igale veaga lõppenud olukorrale järgnes ka vastastevaheline tõuklemine. Lisaks jäi üksjagu jõudu sellesse perioodi kui mängisime neljakesi viie vastu. Kindlasti oli see mängijatele emotsionaalselt ja füüsiliselt väga koormav.

Näed võimalust ka aste kõrgemale tõusmiseks ja kas saaksime seal hakkama?
Võimalus aste kõrgemale tõusta oli praktiliselt käes, kuid õnn naeratas penaltiseerias Rumeeniale. Ungari mängis sellel suvel A-divisjonis ning sai seal väga napid kaotused. Kuna me Ungarit võitsime ning oleme juba aastaid tugevate vastaste vastu tasavägist mängu näidanud, siis ma ei kahtle selles, et saaksime hakkama.