Jah, soomlastel oli oma ja meil oma suured suusaskandaalid, kuid terve maailma mõistes ei jõudnud need nii kaugele, kui Johnson või nüüd Šarapova. Seetõttu teab ka tavaline spordihuviline meldooniumist nüüd enam-vähem kõike. Kusjuures – huvitavaim kogu asja juures on fakt, et aasta algusest saati on sama ainega jäänud vahele juba 99 sportlast! Kuid oli vaja Šarapovat, et asi suure kella külge läheks.
Šarapova juhtum jagas maailma kaheks. Keegi ei vaidlusta seda, et kui aine on dopingunimekirjas, peavad Šarapova ja teised seda tarvitanud sportlased karistuse kandma. Kuid ma ei mäleta, et varem oleks esitatud küsimust, kas aine üldse peab olema dopingunimekirjas? Praegu esitatakse, ning maailm on selgi korral jagunenud Idaks ja Lääneks.
Teatavasti lisati meldoonium dopingunimekirja 1. jaanuaril. See töötati Lätis välja üle 40 aasta tagasi ning on edukalt üle elanud riigikorra vahetumise, müües end edukalt nii NSV Liidu kui ka iseseisva Läti aegu. Preparaadi loojal Ivars Kalvinšil on täiesti õigus küsida selgeid põhjendusi, MIKS on see aine nüüd dopingunimekirjas? Meldoonium on kasutusel olnud aastakümneid, kuid varem ei leitud selle keelustamiseks vajadust.
Siin Eestis, ajalehe kontoris pole mõistagi olukorrast piisavat ülevaadet. Et kellel seal teadusmaailmas siis ikkagi õigus on? Kas rahvusvahelisel antidopinguorganisatsioonil WADA või Kalvinšil? Muuseas, Kalvinšiga sama küsimuse esitas Šarapova sponsor, tennisereketite tootja Head, kes erinevalt mitmest teisest kompaniist ei hüljanud sportlast.
WADA on viimasel ajal niigi saanud – eriti ida poolt – süüdistusi poliitilistes mängudes osalemises. Nüüd asubki antidopinguorganisatsioon tema jaoks uudses olukorras, kui nõutakse teaduslikult läbipaistvat põhjendust, miks meldoonium lisati keelatud ainete sekka ja soovitakse selle sealt väljaarvamist. Tundub, et praegu on tõepoolest paras koht tõe väljaselgitamiseks – vahet pole, kas vastus rõõmustab WADAt või Kalvinšit.
XX sajandil alustati dopinguvastast võitlust eesmärgiga kaitsta sportlasi. Sest esimesed, kõige primitiivsemad ja rängemad dopinguained rikkusid selgelt atleetide tervist. Aastakümnete jooksul on mäng muutunud üha peenemaks ja rafineeritumaks. Ses maailmas käib küll juba peenhäälestus. Ning Kalvinš raiub, et meldoonium mitte ei paranda sportlaste sooritusvõimet, vaid hoopis aitab neid äkksurmade eest kaitsta.
On muidugi üks "aga", millele WADA ega Lääs ei taha mõeldagi. Kui tõeliselt erapooletute uuringutega (tänapäeva maailmas on muidugi omaette teema, kust sellised leida) selguks, et õigus on Kalvinšil, tähendaks see kas praegusel kujul eksisteeriva WADA või dopinguvastase võitluse lõppu. Sest see tähendakski, et WADAt kasutatakse poliitilise tööriistana – surus ju meldooniumit dopingunimekirja USA agentuur ning seda preparaati tarvitatakse peamiselt endise NSV Liidu aladel. Kui õigus oleks Kalvinšil, seaks see ühtlasi kahtluse alla varasemad massilised Venemaa sportlaste vahelevõtmised.
Kommentaarid