Madjer tunnistas, et pole vahet, kuidas värav lüüa, ent käärlöök on paratamatult efektsem viis.Foto: AFP / Scanpix
Rannajalgpall
9. juuni 2016, 19:34

EKSKLUSIIV | Maailma parim rannajalgpallur Madjer oma imelise karjääri algusaegadest, rannavuti turustamisest, telgitagustest ja enda võrdlemisest Cristiano Ronaldoga

Madjeri nimi paneb kõrvu kikitama iga rannajalgpallist lugu pidava spordisõbra. Kodanikunimega João Victor Saraiva on Portugali rannavutilegend, keda võib liialdamata nimetada oma ala maailma parimaks. Praegu viibib 39aastane mees Tallinnas, et jagada teadmisi Eesti rannajalgpalluritele.

Õhtulehel oli harukordne võimalus ühes oma ala ikooniga eilset Portugali – Eesti jalgpalli maavõistlust jälgida. Et kohtumine oli pikk, kuid läks üsna kiirelt nukraks, jätkus juttu paljudel muudel teemadel.

Esmalt tema mängijanimest. Madjer on tulnud endise Alžeeria murujalgpallikoondise ründaja Rabah Madjeri järgi. „Sõbrad panid mulle selle nime, kui olin 10aastane. Ta mängis Portos ja oli klubi parim. Minu vanemad semud arvasid, et meil on sarnaseid jooni ja hakkasid mind nii kutsuma. Ta oli suurepärane mängija, aga kummaline on see, et tema mängis Portos, aga mina toetasin Lissaboni Sportingut.“

Kuigi Madjer on end igaveseks rannajalgpalli kuulsuste halli mänginud, sattus ta ala juurde pisut traagilisel moel. „Läksin 8aastaselt murujalgpalli trenni ning mängisin 17aastaseni. Siis sattusin mootorrattaõnnetusse, mis sundis mind kaheks aastaks palliplatsilt eemale. See oli liiga pikk aeg, et edukalt naasta. See õnnetus oli mu elu üks hirmsamaid, ent samal ajal ka positiivsemaid asju – muidu ma ei mängiks rannajalgpalli.

Rannajalgpallur Madjer jättis portugallasele omaselt siira ja vahetu inimese mulje. Foto: Alar Truu

Alguses puiklesin kõvasti vastu, kui sõber mind rannajalgpalli mängima kutsus. Ütlesin talle korduvalt et ta on hull ning ei tule ma kuhugi, aga ta jätkas moosimist. Lõpuks andsin alla ja läksin ühele turniirile, kus lõin nelja mänguga kaheksa väravat. Portugali rannajalgpallikoondise peatreener oli ka seal ja küsis, kas mul pass on. Vastasin, et muidugi. Tema seepeale, et tuled meiega kahe kuu pärast Brasiiliasse MMile. Mina omakorda: sa oled hull! Tema: ei, sa tuled!

Sain esimeses mängus aru, et see võib olla minu spordiala, sest kohanesin kiiresti. Aga väga oluline oli toonaste koondisekaaslaste toetus. Nad nägid minus potentsiaalis. Samuti meeldis neile, et nüüd on meil vähemalt üks noor poiss, kes jaksab meie eest joosta – teised olid ju kõik endised murujalgpallurid, seega vanad mehed. Aga veelkord, kaaslaste toetus oli ülioluline!“

Praeguseks on Madjer kuulunud 18 aastat (!) Portugali rannavutikoondisesse, aidanud oma riigi kahel korral maailmameistriks (2001 ja 2015) ning võitnud lugematul hulgal kõikvõimalikke individuaalseid auhindu. „Turniirile minnes ei mõtle ma individuaalsete auhindade peale.

Lugematul hulgal individuaalseid auhindu võitnud Madjer (paremal) nimetab igaüht neist meeskonna võiduks. Pilt pärineb 2009. aasta novembrist. Foto: Reuters / Scanpix

Mida rohkem neid taga ajad, seda kaugemale nad jalutavad. Mõned mängijad lähevad pööraseks, kui nad ei skoori ja ütlevad „järgmises mängus skoorin raudselt“. Mkm, nii ei lähe!

Muidugi on vahva auhindu saada, aga olen neid esimest autasust saati võtnud kui võistkondlikke autasusid. Rannajalgpall pole individuaalala. Kui oled meeskonna liige, siis ei saa ajada omi asju, see pole tiimile hea. Jah, kõikvõimalikud auhinnad on suurepärane tunnustus tehtud tööle, aga need tegelikult individuaalselt võidetud.“

Nii inimesed kui meedia armastavad tihti Madjerit kutsuda rannajalgpalli Cristiano Ronaldoks. Ent säärane teguviis pole Angoola pealinnas Luandas sündinud mehele mokkamööda. „Eelistan, et inimesed kutsuvad mind Madjeriks, sest rannajalgpall ja jalgpall on kaks erinevat spordiala. Igaüks on omale ise nime teinud. Sa oled ajakirjanik ja eeldan, et kui sa teed head tööd, siis tahad ka, et sind kutsutaks sinu nime ja töö järgi, mitte mõne välismaa kolleegi järgi.“

Madjeri pika ja eduka karjääri magusamaid hetki: kodupubliku silme alla võidetud MM-tiitel aastal 2015. Foto: AFP / Scanpix

Rannajalgpalli võlust: „Mulle meeldib siinne keskkond. See pole normaalne, et kõik tiimid ööbivad samas hotellis, et tead enamikke mehi teistest tiimidest ning mõned neist on sulle nagu pere. Käime teineteisel külas. See on ala, kus on loodud pereõhkkond.

Teine asi, mis mulle meeldib on, et igas mängus on nii palju võimalusi skoorida, mitte nagu muru peal. Armastan väravalöömist. Pole vahet, kuidas, aga muidugi käärid või kauge karistuslöök on ägedam.“

Rannajalgpalli turustamisest: „Tähtis on tuua randa kohaliku meistriliiga klubide nimesid. Tuntud nimesid on lihtsam müüa. Nii sponsoritele, meediale kui rahvale. Tegin Lissaboni Sportingus sama. Ütlesin klubi presidendile, et anna mulle lihtsalt särgid, mina toon raha. Nüüd teeb klubi kõik ette-taha ära. Algus on muidugi raske, aga kui saaks ühe tiimi juba, siis läheb libedalt. Lisaks on see asi, et kui meeskonna taga pole klubi taha, siis ei kutsuta rahvusvahelistele turniiridele.“

Mängijate välismaale siirdumisest: „Rannajalgpall on nagu äri, kõik oleneb kontaktidest. Olen pushinud palju mehi igale poole, pärast seda vahetame kontakte klubi presidentidega ja muude tähtsate tegelastega. Vahel mõni treener helistab mulle, et vajab näiteks ründajat. Ja siis ma vastan, mis sa sellest või tollest mehest arvad. See on maailm, kus kontaktideta on raske läbi lüüa.“

Oma ala elav legend Madjer selgitas Õhtulehe reporterile rannavutimaailma telgitaguseid. Foto: Alar Truu

Madjer on rannajalgpallimaailmas ülikuum nimi. Alles hiljuti kutsuti teda näiteks Türgi koondise peatreeneriks. Aga ta pole veel valmis mängijakarjääri lõpetama.

„Ma olen seda tüüpi mängija, et kui ma ei suuda enam tiimi aidata, siis olen esimene, kes kõrvale astub. Mõned ei oska õigel ajal lõpetada ega mõista, et nad ei too enam võistkonnale kasu. Praegu tunnen end vormis, aga kui vorm langeb, siis ma ei lase end põhja, vaid tahan tipus lõpetada.

Mängin veel ühe aasta, järgmine MM (2017 Bahamal) on tõenäoliselt minu jaoks viimane. Mitte ainult mänguvormi, vaid ka pere pärast. Mängija reisib alatasa kuskile, aga treener on paikne.“

Madjer omas elemendis. Foto: AFP / Scanpix

Madjeri salanipp, kuidas sooritada rannaliival häid karistuslööke: „Pumpamiskoht tuleb asetada vastu liiva, sest see on plastiku tõttu kõige raskem koht pallil. Sõltub muidugi lööjast, aga niiviisi asetatuna ei lenda pall kõrgustesse. See on testitud värk, mitte pelk teooria. Olen proovinud igast trikke, aga see on parim!“

 

Üks vahva seik Moldovas käigust: „Käisin seal koolitust andmas ja siis üks kohalik küsis, kas tahan nädalavahetusel mängida. Vastasin, et miks mitte. Mees oli jumala hämmingus, et päriselt!? Palju sa rahad tahad? Vastasin, et ära muretse raha pärast, tulen niisama appi.

Tuli välja, et tegemist oli kohaliku liiga finaalturniiriga, aga reeglid lubasid neil igal ajal mängijaid lisada. Kui teised tiimid seda kuulsid, siis üritati mind üle osta, aga ütlesin, et lubasin end juba ära.

Pärast taheti mind FIFAst maha lüüa, sest esindasin ju koolitusel neid ega poleks tohtinud mängida.“