Deivil Tserp | Kas ajakirjanik joob? Vahel nagu pühvel! (2)

Pahatihti kuulen nurinat ja etteheiteid, et ajakirjanikud tahavad sportlastega rääkida ebasündsatel teemadel, aga oma seiklustest ei julge iitsatadagi. Nii hull see asi ka pole ning nüüd üritan „viga“ parandada ja räägin leheneegrite suhtest alkoholiga.

Siinkirjutaja värvikamad väljasõidud on toimunud koos hea kolleegi Peep Pahviga, kelle piitsa all ma poolteist aastat ka töötasin. 1999. aasta sügisel sõitsime Tartu Delta korvpallimeeskonnaga Venemaale Tuulasse ja ööbisime kohaliku kuberneri residentsis, millel oli kahe ja poole meetri kõrgune aed.

Ütleme nii, et selle tara taga võis segamatult tegutseda. Ühel õhtul istusime väikse seltskonnaga köögis ja arutasime maailma probleeme. Kui Vene viin laual on, jookseb jutt teatavasti paremini. Kuidagi märkamatult need pudelid tühjaks said, kuni ühel hetkel seisis kelner meie laua ääres, lõi kulpi nagu vahva sõdur Švejk ja teatas alandlikult: ausõna, poisid, rohkem meil viina pole!

Õnneks on mu pööning aastatega selgemaks muutunud ja suurvõistlustel eetikanormide rikkumisi enam eriti pole olnud. Näiteks üleeilsel sõudjate medalipeol Rio de Janeiros võtsin kaks klassikalist Mojitot ja nautisin üleüldist melu.

Ometi tuleb piinlikkusega meenutada oma karmimat olümpial napsuvõtmise kogemust. Niisiis, 2004. aasta Ateena mängud olid jõudnud lõpusirgele, kui otsustasime kolleegidega meie hotelli katusel asunud terrassil natuke lõõgastuda. Kreeka vein ja ouzo voolasid ojadena ning lõpuks jättis mõistus pea maha. Väidetavalt tegin ma siis tegusid, mida üks härrasmees ei tee. Olen kuulnud, et võitlesin teise kolleegiga Aet Süvari südame pärast. Kuidas see täpselt käis? No lööge maha, ei mäleta! Järgmisel päeval tundsin end nagu keedetud veis.

Nüüd võin, käsi piiblil, tunnistada, et eespool kirjeldatud vahejuhtum oli mulle suur õppetund ja midagi nii hullu pole enam kunagi teinud.

Järgmises blogis meenutan legendaarse ujuja Indrek Sei katkise trikoo lugu 2000. aasta Sydney olümpiamängudelt.