Selle koera heaolu ohus ei ole, aga kahjuks on Rios ka palju hulkuvaid neljajalgseid.Foto: STRINGER/BRAZIL
Rio 2016 OM päevik
18. august 2016, 04:00

Deivil Tserp | Isegi koerad kardavad Rios oma elu pärast

Ajakirjanik Deivil Tserp kirjutab iga päev blogis oma varasematest olümpiamuljetest.

Pilt, mis avanes pühapäeva õhtul olümpia kergejõustikuvõistluselt bussiga hotelli sõites, ei lähe iial meelest. Ühtäkki märkasin hämaruses mustakarvalist koera, kes surus end vastu räämas maja väsinud ust. Tema kõrvad olid lingus ja hirmunud pilk väljendas kogu Rio de Janeiro elu dramaatikat.

Tänaval sihitult silkavate koduloomade teema pigistab alati valusalt hingekeeli. Viimati oli nii tunamullu Sotši olümpial, kus meie neljajalgsed sõbrad hulkusid hordide kaupa ringi. Loom pole ju milleski süüdi. Kui inimene tänaval magab, on ta kindlasti ise sellele natuke kaasa aidanud.

Loodan siiralt, et too kurb kutsu ei jää mõne kraade teele. Aga nagu öeldakse: lootus on lollide lohutus. Brasiilias saabub iga päev teateid inimeste ründamisest või kasti löömisest. Sestap liigun siin ringi üpris kartlikult. Ega see väga mõnusat tunnet tekita, kui õhtul kitsal tänaval kolm noort meest vastu astuvad. Nii mõnigi spordipeo külaline on juba siin keretäie kätte saanud ning tasuks on tulnud loovutada raha ja paremad asjad.

Paar päeva tagasi rääkisin Rios endise kettaheitja Aleksander Tammertiga, kes on käinud kuuel olümpial. Ka tema osutas, et ohutuse tagamisse suhtutakse siin külmema kõhuga kui eelmistel spordipidudel. Näiteks 1996. aasta Atlanta mängudel vaadati sportlaskülla sisenemisel näpujälgi.

Rios ei vaevuta pahatihti sportlase või ajakirjaniku kaelakaartigi vaatama. Kui läksin esimest korda ujumisvõistlusele, liikusin sportlaste ja treenerite sabas. Sisenesin nii-öelda tagauksest ja avastasin end soojendusbasseini juurest. Mujal oleks niisugune asi mõeldamatu. Minul oli muidugi hea meel, et sain seal ära käia ja jälgisin huviga, kuidas ujujad tegutsevad.

Kaks päeva tagasi sattus hea kolleeg Merili Luuk pärast eksirännakuid kergejõustiklaste soojendusstaadionile. Ausalt öeldes tuleb hinge kinni hoida ja loota, et mõni halbade kavatsustega inimene mingisugust negatiivse tagamõttega saluuti ei taha korraldada. Sel juhul oleks olukord päris kurb, ei soovi võimalikele tagajärgedele mõeldagi.

Järgmises blogipostituses keskendun publiku rollile olümpiamängudel.