Rutiini talumine, professionaalne töö, kogenud treener – ANETT KONTAVEIT otsib oma teed tennisemaailma tippu (8)

Kaia Kanepi tõusis parimatel päevadel maailma edetabelis teise kümnesse ja on selle kõik läbi teinud. Nüüd sammub sama rada Anett Kontaveit. 20aastane piiga säras eelmisel nädalal antud pressikonverentsil kui päike ja rõhutas, et vaatamata väikesele edetabelikoha langusele näeb ta aasta teises pooles positiivset.

Ta harjutab kevadest saati uue treeneri, hollandlase Glenn Schaapi juhendamisel. Tennisemaailmas öeldakse: treenerivahetused on loomulikud, käivad alaga kaasas. Tolle mehe CV on vägev: tema käe all tõusid omal ajal maailma esireketiks Jennifer Capriati ja Dinara Safina, näpunäiteid on saanud veel rida naiste tippe. Nüüd püüab Schaap lennutada kõrgele orbiidile Kontaveiti.

Mõne päeva pärast seisab mõlemal ees reis Taimaale, kus soojas kliimas jätkatakse valmistumist järgmiseks hooajaks. Kontaveit istus Õhtulehega pikemalt maha, et rääkida treeneriga seotust kõike: mille põhjal mängija juhendajat valib, kuidas saadakse nädalate kaupa koos olles hakkama, millised peavad olema treeneri iseloomuomadused, kuidas too mänedžerina mängijat aitab, mida tehakse pikalt oma mängujärge oodates ning lõpuks – mida uut on Schaap treeningutesse toonud ja millises suunas püütakse mängu muuta.

Millest lähtuda treeneri valikul?

„Ta peab olema ambitsioonikas, motiveeritud. Tähtsaim, et ta usub minusse, et tal on parim nägemus minu arengust. Selles protsessis on palju detaile. Näiteks kõik treenerid ei taha kogu aeg reisida – on väga tähtis, et tal oleks aega ja võimalust minuga kaasas käia.

Pole kohta, kus annaks Schaapi kallal nuriseda. Olen rahul, ta on väga pühendunud, minu suhtes väga positiivselt meelestatud. Ta käib minuga igal turniiril kaasas. Olen tema ainuke õpilane. Ta ongi tavaliselt keskendunud korraga ainult ühele mängijale.

Esimese vestluse pidasime Skype’i kaudu. Saime teada, mida kumbki endast ette kujutab. Siis läksin tema juurde Šveitsi esimest trenni tegema. Prooviperiood on tavaline, testitakse omavahelist sobivust.

Treeneri otsimine on suur töö – kasutada saab agentuure, infot teistelt mängijatelt. Mind aidati otsingutel. Paljudel juhtudel saadakse kokku otsekontakti kaudu. Näiteks eelmine juhendaja Paul McNamee ise tuli mu juurde ja küsis, kas olen koostööst huvitatud?“

Kuidas kuude kaupa koos olla?

„See käib turniiride kaupa. Näiteks oled kuu aega kodust ära ning puutud treeneriga tõesti iga päev kokku, hommikusöögist õhtusöögini välja. Pärast turniire tulen mina koju, tema läheb Šveitsi – väike paus ja läheme uuesti võistlustele. Turniiridel on koosolemist tõesti palju, aga sellega harjub. Kindlasti peavad inimesed saama omavahel hästi läbi.“

Kas nädalate kaupa sama näo nägemine ei vii ühel hetkel küllastumiseni?

„Ma ei ütleks. Trennivälisel ajal räägime mõistagi ka muust peale tennise. Aga teatud määral, kõigest ei räägita. Üldiselt pole need rasked või sügavamad teemad. Treener peaks mingil määral olema sõbra eest, samas sa austad teda, säilib treeneri-õpilase suhe. Meie vahel peab olema usaldus, kuulan ja austan tema otsuseid.

Sõbraliku suhteta on raske koostööd teha, sest seda koosolemist on nii palju. Kui omavahel läbi ei saa, tekivad pinged ja olukord muutub ebamugavaks. Seda pole mul ühegi treeneriga juhtunud. McNamee’ga tekkis kohati arusaamatusi – mitte konflikte – seetõttu, et ta on minust nii palju vanem.

Schaapile meeldib ka mängude ja trennide välisel ajal tennisest rääkida, korrata üle eesmärke ja seda, millele pean keskenduma. Alguses tuleb ikka teineteisega kohaneda, on asju, millega olime erinevalt harjunud. Aga kõik on sujunud hästi.“

Emotsionaalne intelligentsus – treenerile vajalik

„Treener peab oskama leida hetked, millal mängijale midagi rääkida. See ajastamine, tunnetus on kahepoolses suhtluses väga tähtis.

Mängust oleme Schaapiga rääkinud kohe pärast selle lõppu, järgmisel päeval ja ka kahe päeva pärast – see oleneb tavaliselt sellest, millal algab järgmine turniir. Kui see on kohe ukse ees, räägime jutud kohe ära, saame mängu analüüsitud ja peast välja, hakkame keskenduma uuele võistlusele. Aga kui lähen koju, mõlemal on aega omaette mõelda ja mängu analüüsida, on see ka hea variant. Loomulikult arutame läbi ka võidumängud. Neiski leidub alati, mida parandada. Ideaalset mängu pole ma veel mänginud (naerab).“

Kas vahel tunned – miks treener peab mängust just PRAEGU rääkima?!?

„Eks kohe pärast mängu ole kõige raskem, endal on veel emotsioonid laes. Tahaks veel olla oma mõtetes. Samas saad aru, et kui uus võistlus tulemas, on mõistlik kohe rääkida. Ma pole treenerile öelnud: oota, praegu ei räägi! Ega usu ka, et selline päev tuleb (naerab). Austan ja usaldan tema treenerivaistu.

Schaapil on suur kogemustepagas. Tema juhendamisestiil ja kõik muu on mulle juba lühikese aja, poole aastaga mõjunud väga positiivselt. Ta mõistab mängu nii hästi, teab, mida peab tegema, tal on silme ees väga selge visioon.“

Treener kui mänedžer

„Võib-olla võtan liiga iseenesestmõistetavana, olen liiga harjunud, et treener paneb väljakud kinni, korraldab pallid ning vaatab, kellega mängida ja et reketid oleksid korras. Vahel tuleb ta ise mängima – täpselt nii nagu tunneb, et mul parajasti vaja on.

Ta tegeleb mänedžeripoolega tõesti palju ja vahel unustadki mängijana ära, kui suur töö see kõik on. Kui ma vahepeal treenerita olles mõnel turniiril ise kõik korraldasin, nägin, et see pole lihtne. Helistad kogu aeg, et kõik vajalik paika saaks – see võtab päris kõvasti energiat. Treeneritöö on mahukas. Treener ju analüüsib ka vastaseid, valmistab ette mänguplaanid, otsustab, kui palju trenni teha.

Ka Eestis on tugi olemas, siin abistab mind Peeter Lamp.“

Mängujärjekorras ootamise kunst

Tennis on spordiala, kus sa ei tea, mis kell su mäng algab – kui see pole just päeva esimene. On suur kunst osata oma korda oodata nii, et sa raiskad võimalikult vähe energiat ning säilitad pideva valmisoleku.

„Olen ootamistega nii ära harjunud! See on nii tavaline, meie spordiala üks osa. Juba väiksest peale ei teadnud ma mängude täpset algusaega. Vahel sajab terve päeva ega saagi mängima ning siis tuleb järgmisel hommikul varakult välja tulla.

Ootama hakates oleneb palju sellest, kui palju jääb mänguni aega. Kui mitte eriti palju, kuulan muusikat ja üritan end saada mängumõtetesse. Kui läheb kauem, näiteks sajab vihma ja mitu mängu on veel ees, loen raamatut või võtan käsile mõne kõrvalise tegevuse, mis oleks lihtne ega nõuaks palju vaimuenergiat.

Enne mängupäeva algust teen soojenduslöömise, kuid päev otsa pidevalt ennast soojana hoida pole võimalik – see oleks ka füüsiliselt liiga kurnav. Umbes pool tundi enne mängu võimlen. Tihti tuleb kiirelt reageerida ja väljakule minna.

Ootamise ajal tuleb süüa ettevaatlikult. Suurt einet ma tavaliselt ei võta, pigem midagi kergemat. Lihtsam tegutseda on siis, kui teatatakse, et enne mingit kellaaega mäng ei alga.

Kõik ootamisega seonduv on treeneriga läbi arutatud. Mängijatealas on sageli palju saginat ja suur sumin, see väsitab. Kõrvaklappide abil saab end viia omasse maailma. Ning riietusruumis on alati vaiksem.“

Mida uut tõi Schaap treeningutesse?

„Tal on selged vaated-mõtted, mida võiks minu mängus parandada, mis suunas peaksin edasi liikuma. Ta on väga sihikindel, muutused on treeningukavasse tulnud tasapisi, ideed ei rakendu ühekorraga.

Ta paneb suurt rõhku väljakul liikumisele. Tunnen, et see ongi paranenud. Samuti töötame mängukindluse, stabiilsuse suurendamise kallal. Teeme väga rutiinset tööd. Sa lööd ja lööd ja lööd – ning tundub, et lööd lõpmatuseni.“

Kas see hakkab ka ajudele?

„Saan aru: seda on vaja teha (naerab)! Muidugi oleks mõni teistmoodi lähenemine lõbusam, aga lõbus oleks ka turniiridel hea tulemus teha. Teadvustan, et pean neid harjutusi tegema. Lihvime kõiki elemente. Ma pole veel kuulnud: see löök on juba nii hea, seda me ei pea enam treenima!

Lisaks rõhutab Schaap taktika, õigete otsuste vastuvõtmise tähtsust. Kõik käib käsikäes: rutiinsed harjutused, püüd muutuda stabiilsemaks, liikuvuse ja füüsise parandamine, vaimutugevuse kasvatamine. Kui liigud hästi ja oled enesekindel, füüsiline vorm paraneb, on mängurutiini ja pikki pallivahetusi lihtsam taluda. Varem mõjutas alateadvus mõnigi kord „rallisid“ kiiremini lõpetama. Minu peas ongi toimunud teatud muutus – kuidas kujutan endale ette neid punktide mängimisi ja võitmisi.

Keskendume rutiinile, lihtvigade vähendamisele, mõistusega tegutsemisele ja palli mängus hoidmisele, mitte sellele, et õudselt kõvasti lüüa.“

Eesmärgi nimel

„Asju on alati lihtsam teha, kui oled motiveeritud ja näed eesmärki, kuhu tahad jõuda. See muudab töö vaimselt palju lihtsamaks – tegutsen eesmärgi nimel. Otseselt ühtegi numbrit pole ma endale ette pannud. Kõige lihtsam on siht minna iga järgmist mängu võitma. Usun, et kui näed vaeva, tuleb ka tasu – kõik omal ajal.“