Üks ilus suvepäev aastaid tagasi: Elisabet oli vanematega suvilas ja tuli just merest välja, sest algamas oli suur torm. Tema meeltes kummitas Duran Durani laul ja sel hetkel vilksatas ta peas soov: “Et mu elu oleks alati huvitav!”
Tegelikult ei osanud toona 14aastane Elisabet unistadagi kõigest sellest, mis talle on “sülle kukkunud”. Nädalavahetusel tuleb pea igalt Eesti telekanalilt kordusena mõni sari, kus ta on mänginud olulist rolli: “Ohtlik lend”, “Kartulid ja apelsinid”, “Pilvede all”. Tal on kodu Kalamajas ja maamaja, 20 aastat kestnud abielu ajajuhtimise spetsialisti Ardo Reinsaluga, 12aastane taibukas tütar Nora ja kuueaastane empaatiline poeg Felix. Aasta eest lisandus nende perre kauaigatsetud Ungari linnukoer Käbi.
“Kõrvalt vaadates pole mul ühtegi probleemi. Mul on sõbrad, pere, kõik, millest võiks unistada,” tunnistab Elisabet. “See ei tähenda aga, et mul poleks masendust. Rahulolematus on kerge tekkima, minu puhul vahel täiesti ilma põhjuseta. Olen seda tüüpi, et leiutan endale ise probleeme. Vahel olen nagu mustas augus ja süüdistan end, et miks ma ei suuda rõõmu tunda, õnnelik olla! Vahel käib kõik lihtsalt närvidele.”
Mustast august välja
Eksistentsiaalse ängi eest pole pääsu isegi neil, kel on justkui kõik õnneks vajalik olemas.
“Tuleb põhjas ära käia, et näha, milline õnn on olla elus. Et su kõrval on inimesed, kes sind armastavad ja keda sina armastad,” on Elisabet taibanud. Enda kallal urgitsemine, küsimuste ja põhjuste otsimine tuleneb näitlejatööst. “Tegeleme inimeseks olemisega, hea tulemus sõltub põhjalikust eeltööst. See, kuidas tekst pähe jääb, on teisejärguline,” ütleb ta.
Viimasest mustast august aitas näitlejannal välja ronida onutütar. “Ta juba teab, et kui mul on raske, siis ma kaon ära. Kui kõik on hästi, siis räägime üle päeva,” tõdeb Elisabet.
Halba tuju pole lihtne jagada, isegi kui tead, et teine hoolib ega mõista hukka. Onutütar helistas iga päev, et lähme kohvile, kuni lõpuks Elisabet läkski. “Ta ütles mulle, et ära otsi madalseisu põhjust, tähtis on see, kuidas edasi minna. See aitas mind, selline edasiviiv positiivne programm.”
Paljud head sõbrad on Elisabetile abiks olnud. Et see juhtuks, tuleb aga suhelda ja oma olukorda ausalt tunnistada. Alles siis on lootust, et keegi sind mõistab ja ka toetada saab.
Hõbelusikas suus
“Olen sündinud, hõbelusikas suus,” arvab Elisabet. Seda tänu kokkuhoidvale perekonnale ja suguvõsale. “Meid pole palju arvuliselt, küll aga emotsionaalselt.”
Poeg Felix on nagu Elisabet, emotsioonid käivad üles-alla, aga seejuures on ta hästi hooliv ja oskab ilusasti öelda. “Jättis isale kirja: papa, sa oled väga armas.” Kord, kui poiss oli tuulerõugetes, tegi ta emale naerunägudega võileibu. “Sa oled kindlasti näljane, ma tegin sulle süüa,” ütles ta.
“Ema, sa ei pea midagi tegema,” kinnitab tütar, kui näeb, kuidas Elisabet hakkab koju jõudes esikut koristama, veel enne, kui on mantli seljast võtnud. Nora naudib seda, kui ema istub lihtsalt diivanile ja räägib oma päevast.
Mehega on Elisabet aga nagu kaks kõva kivi. “Oleme tugevad isiksused, võime hiliste öötundideni vaielda, kas jumal või teadus. Tugev ja intelligentne kaaslane sobib mulle.” Augustis saab neil kahel kõval kivil juba 20 aastat koos oldud. “Minu kõrval on head inimesed, ma vähemaga ei lepikski,” kinnitab Elisabet.
Piisav sellisena, nagu olen
Kust tuleb siis vahel see masenduse tunne? Osalt perfektsionismist, mille Elisabet omaks tunnistab, osalt ka sellest, kuidas talle näib, et ta peaks olema justkui teistsugune. Nagu eeldaksid ümbritsevad, et ta oleks kogu aeg krapsakas ja energiline. “Tegelikult ei oota seda minult keegi teine peale mu enda,” teab ta.
Emotsionaalse inimesena tõmbab tema loomus nagu magnetiga äärmustesse: kui rõõmus, siis täiega, kui kurb, siis põhjani. “Ma olen olnud suur solvuja ja hingevõtja,” tõdeb ta ka. Kui keegi pahasti ütleb, siis jääb see kauaks kripeldama. “Lähedasematega läheb kõik veel ekstra hinge, näed nagu läbi mitmekordse luubi ja mõjutama hakkavad kõik need 42 000 varasemat kulmukergitust ja hääletoon.” Ent juba tuleb ta teiste ütlemistega paremini toime.
Ümbritsevatele on Elisabet täiesti piisav sellisena, nagu ta on, teda hinnatakse ja armastatakse tema pursetest hoolimata. Kõige raskem on aga iseennast aktsepteerida. “Kust maalt muutub endasse hästi suhtumine eneseupitamiseks, kust jookseb piir egoismi ja enesega rahulolu vahel?” kõlab Elisabeti küsimus.
Aeg pudeneb käest
Üks asi, millest Elisabet end häirida ei lase, on vananemine. Hiljuti tähistas ta 40. sünnipäeva. “See on lihtsalt üks number. Olen pikaldane küpseja ja tunnen siiani end 25aastase või isegi nooremana. Mul pole tunnet, et asjad on minule selged,” tunnistab ta.
Ajaga on tal aga oma teema: tunne, et iseenesest ei tee nagu suurt midagi, aga ikka peab tormama.
“Imetlen oma isa ja tema rahulikkust. Puhastab pool päeva vasest küünlajalga, paneb selle siis rahulikult kõrvale ja ütleb: tänaseks aitab,” jagab Elisabet üht meenutust. “Tahaks elada täisväärtuslikku elu – pere ja sõbrad, sotsiaalne läbikäimine, mida jääb vähemaks ja vähemaks. Mina kasvasin nii, et mõnikord kestis vanemate seltsielu varahommikuni välja. Tunnen sellest puudust,” ütleb ta.
Tema vanemad on näitlejad Mari Lill ja Tõnu Tamm. 14 aastat on ka Elisabet Linnateatris sama tööd teinud ja tundnud, et on õiges kohas. “Minu töö juures on kolm rasket asja. Pean pere juurest ära minema siis, kui kõik istuvad söögilauda. Teiseks tuleb endas üles leida rollile omased tunded ja neid katsetada. Kui on suur ja nõudlik roll, siis on pärast etendust keeruline end maha laadida.”
Kolmas raske asi on leida endas tahtmine ja jõud, et mängida ühte osa sada korda. Elisabeti aitab see, kui ta tuleb etendusele viimasel minutil, aga sel napil ajal ei tohi teda torkida. “See on mul keskendumise hetk. Võin siis olla vastik ja tõrges. Kriipsusuu tuleb ette. Tunnistan, et mul pole kerge iseloom.”
Järjepidevus balletikoolist
Püsivus pärineb Elisabeti lapsepõlvest, kui ta alustas nelja-aastaselt iluvõimlemisega ja käis hiljem veel viis aastat balletikoolis. “Balletikool oli väga raske, aga sain sealt kaasa järjepidevuse ja usinuse. Ma tean, kui hea on võidurõõm tehtud füüsilisest tööst. See tekitab kehas mõnuaineid.”
Elisabet on tegelenud nii aeroobikaga kui ka käinud jõusaalis, mänginud tublisti sulgpalli, ujunud ja tantsinud. Liikumine on tal kehas ja piisab vähesest pingutusest, et kõhulihased hästi välja joonistuksid.
Praegu pole Elisabet pikalt trenni teinud ja sitkus on kadunud. “Naiselikkus on ka tore. Ma leian, et kui pole just tippsportlane, siis ei pea lihased nii näha olema. Ma ei leia, et see teeks mind õnnelikumaks või enesetunnet paremaks.”
Kilode lugeja ega kaalujälgija pole ta kunagi olnud. “Olen märganud, et näitlejarahvas armastab hästi süüa teha, see on mõnus meeleline nauding. Toidutegemine on osa loomingulisest elust, see maandab.”
Elisabet ei tee saladust sellest, et temagi tunneb rõõmu heast söögist. “Toidu pealt ma kokku ei hoia. Jälgin ikka, et toorained oleksid värsked. See ei tähenda, et mul auravad kogu aeg praed laual. Ma teen lastele ikka viinereid ka, aga siis vaatan, et need oleksid E-ainete vabad.”
Meeleliste naudingute otsinguil on ta siiski tähelepanelik, sest teab oma kalduvust liialdada.
Jalutamise õpetlik võlu
Vajalikku füüsilist koormust pakub Elisabetile koeraga jalutamine: iga päev ja iga ilmaga tund või kauemgi. Ungari linnukoer ehk vizsla Käbi on nende pere kolmas beebi.
“Undasin seitse aastat vahelduva eduga, et võtame koera. Üks osa koeravõtmise juures oligi soov sundida end rohkem liikuma. Nagunii tõusen laste pärast vara üles ja enne teatrisse minekut on mul 2–3 tundi aega, mil ma ei tee midagi. Nühin diivani peal, et millal end valmis sättida ja tööle minna. Kasutan nüüd selle aja parem hoogsaks liikumiseks värskes õhus. Koer on selleks ideaalne põhjus ja annab palju vahvat energiat.”
Vizsla pole lihtne tõug, sest ta on keskmisest temperamentsem. “Temaga tuleb palju tegeleda, sest tal on pikad jalad ja ta tahab palju joosta.” Kuna Elisabet seda koera tahtis, siis on ta võtnud endale ka vastutuse, mitte nii, et keegi teine käib õues, kasvatab ja koolitab.
“Kõige kurvem on aga see, et meesenergiat aktsepteerib Käbi paremini. Kui abikaasa teeb sõrmenipsu, siis koer kuulab. Ardo on esimene, mina olen tema söögitädi,” muigab Elisabet. “Ta kuulab mind ka, aga kõige paremini allub ikkagi perepeale.”
Jalutuskäigud on aeg, mil saab lasta oma mõtteil selgineda. Juba lapsena said probleemid sel moel lahti räägitud, sest Elisabeti perekonnal oli harjumus üheskoos jalutamas käia. Suvel käidi igal õhtul päikeseloojangut vaatamas. “Sellistest jalutuskäikudest on tulnud paljud elutarkused, mida endaga kaasa võtta.”
Praegu õpib Elisabet oma koera vaadates hetkes elamist. Vähem ette ja taha mõtlemist ning rohkem selle nautimist, mis on praegu.
Kuidas hoida head vormi
* Dieeditaja pole Elisabet kunagi olnud, aga oma söögilauast ülevaate saamiseks kasutab ta äppi MyFitnessPal, mis arvutab kokku tarbitud kalorid. “Sellega ei maksa lolliks minna, sest ma tahan mõnusalt elada. Samas aitab tervikpildi nägemine mul end ohjeldada.”
* Varem, kui Elisabet käis jooksmas ja tekkis tunne, et enam ei jõua, sisendas ta endale jooksu rütmis mõnda motiveerivat mantrat. Näiteks: “Liiguta oma paksu tagumikku! Sa jaksad ja jõuad küll!”
* Lisaks on Elisabet kasutanud visualiseerimist ehk kujutlenud, kuidas ta on juba jooksuringi lõpetamas, jookseb trepist üles ja duši alla. “Ja kuidas ma pärast seda pingutust võin lesida ja püherdada. Sisemine motiveerimine on mul alati tugev olnud,” ütleb ta.
Madalseisust välja ennast jagades
* Mustast august väljatulek pole Elisabetile nii lihtne kui end liikuma ergutada. Aga ta teab, kuidas see käib. Väljatulek algab sisemisest otsusest, et enam ma nende ruineerivate mõtetega ei tegele.
* Mõnikord on selle otsuse langetamiseks vaja raputust väljastpoolt – et keegi kallis inimene aitaks. “Olen väga tänulik oma lähedastele, et nad on mind utsitanud. Onutütar helistas iga päev, et kas ma tahan kohvile minna. Ühel hetkel ajasingi end püsti.”
* Ja siis on aeg jagada, mis sinuga toimub. “Kui olen välja öelnud, et olen õnnetu, aidake mind, mul on halb tuju, siis hakkavad asjad muutuma.” Oluline on leida õiged inimesed, kes mõistaksid.
Artikkel ilmus ajakirja Tervis Pluss 2016. aasta juunikuu numbris.