Viljar Voog | Tänak on juba pikalt kõndinud Märtini jälgedes (2)

Inimmõistus kipub ikka mäletama asju ilusamana, kui need tegelikult olid, ja nii on meie kollektiivses teadvuses läinud ka Märtini karjääriga. Oli ju aastakümneid Eesti rallielu kurb paratamatus, et olgu sõitjad kui andekad tahes, nende laeks sai ikka ja alati jääda vaid NSVLi meistrivõistlustel kihutamine. Ja siis tuli mees, kes lõi rallimaailma ukse suure pauguga lahti.

Märtini karjääri tipud olid säravad. Pärast debüütvõitu Kreekas järgnes samal hooajal mehe karjääri vast mälestusväärseim triumf – tuhandete Eesti fännide silme all Soome rallil. Kokku ronis ta võitjana oma Ford Focuse katusele viiel korral ja poodiumile oli asja 18 juhul. Aga samas kogunes Märtini kontole karjääri algusaastatel ka väga palju katkestamisi.

Mõistagi käivad tänapäeval rallimaailmas asjad teistmoodi. Märtini ajastul tähendas reedesel päeval tee kõrvale jäämine terve nädalavahetuse lõppu, Tänak võib heal juhul pärast varajast eksimust rajale naasta ja mõne madala punktikoha jahis veel kaasa lüüa. Ja mõistagi ei katkestanud Märtin kunagi seetõttu, et uputas oma võistlusmasina järve. Kõige suurem muutus on vahepeal toimunud aga spordifänni endaga.

Kui Märtinil oli käsil esimene pikem aasta tehasetiimi ridades – 2001 sõitis ta Subaruga kaasa 9 MM-etappi ja katkestas neist kuuel – olid inimestel praegu juba iidseina näivad harjumused:  spordiuudised jõudsid kodudesse (peaasjalikult) läbi ajalehe, televiisori või raadio. Jututubades või foorumites võis ju oma pahameelt välja näidata, aga selleks pidi vaeva nägema.

Tänapäeval on meil kõigil läbi sotsiaalmeedia või uudisportaalide kommentaariumi olemas vähemalt sadade inimesteni ulatuv auditioorium, kus Tänakut "Kraavi-Oti" hüüdnimega naeruvääristada ja selleks on vaja vaid nutitelefon haarata. Märtini siunamine vajanuks kõvasti suuremat pingutust.

Nõnda võimegi praegu otsingumootorisse sisse pista meie rallilegendi nime ja meenutada tema säravaid triumfe, samas kui Tänakuga kipuvad esile kerkima valusad põrumised. Eks selles on oma süü ka meil, ajakirjanikel, sest on ju pisaraid pealkirjas lihtsam kirjeldada kui kõrvuni naeratust.

Õnneks tundub, et Tänak on leidnud tema suunas teele saadetud negativismi vastu parima rohu – ületamatu kiiruse. Juba mullu Poolas pidanuks ta võitma oma esimese etapivõidu, ent julm ebaõnn röövis triumfihetke ja asendas selle pisaratega.

Tänavugi on Tänak juba silmi kuivatama pidanud – kui Monte Carlos suutis vaatamata katkisele autole viimasel katsel üliinimliku pingutuse tulemusel kinni hoida poodiumikohast. Ent kui mullu oli tegu suurima võiduvõimaluse käestlibisemisega, siis tänavu suutis Tänak juba endale vaata et kõige ebasobivamal rallil kerkida poodiumile. See annab märku, et peagi – miks mitte juba veebruari algul Rootsi ralli järel – on põhjust taas Märtini debüütvõidust rääkiv meenutusartikkel taas avaldada.