Tippvormis sportlane on eriti vastuvõtlik haigustele, siin ei ole küsimus mingis nõrkuses. Pigem on küsimus olematus toetuses võrreldes murdmaasuusatamisega ning pole võimalus toituda korralikult ning jooksvalt vereteste teha ja sportlase seisundit jälgida. Probleemid jäävad õigeaegselt avastamata ning haigused on pikemad ja laastavamad. Maailma tasemel tippsport on detailideni paigas: toitumine, arstid, füsioteraupeut, sportlastega tegeletakse individuaalselt. Ma pole kindel, kas meie koondises isegi füsioterapeuti on...
1) kui sporditegemise jaoks on tervis liiga nõrk, siis tuleks sport maha jätta ja lõpuks tööle minna 2) kui tööle minna ei suuda (liiga haige) siis - parasport
Järelikult tervis ei peagi vastu profisportlaste tegemistele. Selle eelduseks ongi eelkõige raudne tervis, alles siis saab tegeleda profispordiga. Muidu võib tegeleda ainult pühapäevaspordiga. ja nii on see eriti Eestis, sest RAHVA ELATUSTASE on allapoole igasugusugust arvestust. Siit hakkavadki kõik vead peale. Riik on ennast spordist lahti sidunud, mida tegi ja arendas edasi ANSIP.
KOMMENTAARID (7)