Nii ei mõju siiralt rahandusministri Sven Sesteri selgitus, et mootorsõidukite keskkonnalõivu on tarvis, et autoostu plaanivaid inimesi suunata tegema keskkonda vähem saastavaid valikuid. Maksustamise aluseks võetakse küll CO2 heitmenäitajad, kuid seda vaid alates 2015. aastast valminud autode puhul, ülejäänutel arvestatakse kilovatipõhist võimsust. Kuidas on aga märkimisväärne maksusoodustus vanematele autodele – enam kui kümneaastase sõiduki puhul tuleb tasuda 20% maksumäärast –, mis soosib autopargi vananemist, kooskõlas keskkonna säästmisega, pole suutnud veenvalt selgitada ükski valitsuse trikimeistritest. Rahandusministeeriumi asekantsleri tõdemus, et ühiskonna vaeseimat osa tuleb kaitsta, on küll õige, ent küsimuse püstitus peaks hoopis olema, kuidas teha uuemad, turvalisemad ja keskkonnasõbralikumad autod neilegi kättesaadavamaks. Maksukoormuse suurenemine ei aita sellele tõenäoliselt kaasa.
Ebaõiglasenagi näiv maks võib panna kodanikke mõtlema, kas ja kuidas sellest kõrvale hiilida, mis tähendaks, et valitsus võib ennustatud 20 miljoni eurosest maksutulust suu puhtaks pühkida. Kui alates 2018. aastast tuleb maksu tasuda esmaregistreerimise või esimese omanikuvahetuse pealt, siis on arvata, et ARKi registris hakkab harvemini kajastuma auto tegelik omanik, mis on juba praegugi probleem. Sellist nihverdamist ei saa küll kuidagi õigustada, ent valitsuselgi tasub mõelda, kas ta on andnud oma tegude ja sõnaga kodanikele alati parimat eeskuju.
Kommentaarid