Postimees toob 27. märtsil 1927 lühidalt ministeeriumi vastuse: "Keelatud karistuseks tuleb lugeda vitsadega karistamist. Õpilaste löömist kas käega, rihmaga või mõne muu asjaga on teod, mille eest antakse vastust kriminaalkorras. Koolis lubatavate karistusviiside üle otsustab sealne pedagoogiline nõukogu. Ministeerium annab varsti asjakohased juhtnöörid."
Tartumaal oldi õpetajate liidu koosolekul mures hoopis selle üle, et külakoolmeister kõlavat nüüd sõimunimena. "Kõneleja pidas põhjuseks asjaolu, et algkoolidesse valgus õpetajateks rohkesti noori tütarlapsi," kirjutab Sakala.
"Maarahvas ei suutvat aga uskuda naisterahvaste võimeid koolitöö alal. Mõned noored õpetajad olevat hakanud koolis liig demonstreerivalt sugueluküsimusi seletama. See olnud rahvale vastumeelt."
Kõige hullem olevat aga see, et õpetajaid valivad valla- ja alevivolikogud. "Õpetajad saadetakse komisjoni ette, mis koosneb kingseppadest, rätsepatest ja teistest võhikutest, tihti harimata külameestest," pahandasid pedagoogid.
Tänapäeval koosneb valitsus sellistest "kingseppadest, rätsepatest ja teistest võhikutest, tihti harimata külameestest".